Sündinud treener küünitab üle piiride

Miina Härma gümnaasiumiga on Krõõt Kiviste siiani tihedalt seotud – paar aastat tagasi aitas ta läbi viia meediaõpet, ta on kevadfestivali korraldustiimis ning kooli peeglisaalis toimuvad ka tantsutrennid. Foto: Sille Annuk

Krõõt Kiviste (Valma) tegi oma esimese treeneritöö viiendas või kuuendas klassis. Õpetatavad olid nooremad koolikaaslased, kellele loodud kavadest ühtegi salvestist ei ole. «Õnneks,» arvab ta ise naerdes.

Tänaseks on Krõõda hoole all Shaté tantsuklubis ligi 250 last, keda ta hellitavalt enda omadeks kutsub. Võidetud on nii rahvusvahelisi võistlusi kui ka Eesti oma Koolitantsu.

Krõõdale on õpetamisanne kaasa sündinud. Ta teab, mida teha, et rühmast moodustuks tervik, kuidas hoida ja suurendada laste huvi, kuidas muuta tants neile kireks.

Väiksed saavad hakkama

«Õpetajana ei pea ma kõige tähtsamaks mingi ülesande sooritust, pigem ma proovin lapsi innustada,» selgitab ta. «See on kõige kihvtim, kui saad mõjutada inimest ennast, et ta ei täida ülesannet, vaid tants tuleb seestpoolt.»

Kõige nooremad Shaté lapsed on 3-4-aastased ja saavad vanusele vaatamata väga hästi hakkama. Krõõt usub, et tantsijat ei maksa alahinnata.

«Loomulikult on ealised iseärasused, aga ei maksa ette ära otsustada, et nad ei saa sellega hakkama, nad on liiga noored,» räägib ta ja lisab, et on oma tantsijaid näinud tegemas 10-aastaselt sellist koreo­graafiat, mille kohta vanemad tantsijad ütlevad, et nad on nagu valmis professionaalid.

See on kõige kihvtim, kui saad mõjutada inimest ennast, et ta ei täida ülesannet, vaid tants tuleb seest.

Suurt rõhku paneb Krõõt rühma koospüsimisele. Selle eelduseks on treeneri hea inimestetundmine. Tema sõnul ei tohi rühmas tekkida olukorda, kus on staarid ja taust, kõiki tuleb kohelda võrdselt, sest muidu kaovad nõrgemad tantsijad lihtsalt ära.

«Lõpuks lähevad need kaks tugevat sul omavahel riidu ja ongi kogu grupp lagunenud. See peab olema meeskonnamäng,» on ta kindel.

Tartusse kooli

Teistes treenerites tekitab Krõõt sageli hämmastust oma produktiivsusega – näiteks tänavusel Koolitantsul on Shaté tantsuklubil 14 kava, mõnel teisel aga vaid 3-4 etteastet.

Ideid uuteks kavadeks leiab Krõõt kõikjalt ümbritsevast: mõnest kostüümist, muusikast, rütmist või liigutusest. Linna peale ideid otsima minna pole eriti mõtet, nii ei leia üldjuhul midagi.

Raplamaal Kaius kasvanud tüdruku viisid esimest korda tantsima vanemad. Väikse Žiguliga vurati lõpuks isegi kolm-neli korda nädalas 60 kilomeetri kaugusele Tallinna tantsutundidesse. Kui Raplas tantsukool oli, siis ka sinna.

Iseseisva lapsena otsustas Krõõt gümnaasiumi tulla Tartusse, Miina Härmasse. Katsed tegi ära, sai sisse ja siis teatas õhtusöögi ajal ka emale-isale: ma nüüd lähen. «Ma elasin juba kümnendas klassis üürikorteris ja olin suhteliselt iseseisev,» räägib Krõõt, keda tagantjärele on imestama pannud vanemate usaldus – oli ta ju siis alles 16-aastane.

Võtab aja maha

Treenerikarjäär sai ametliku alguse samuti 10. klassis. Krõõt läks ühte spordiklubisse vaid hindu küsima, kuid lahkus sealt treenerina. Mingeid kogemusi tal ei olnud, kõik tuli ise õppida ja proovida.

Aasta hiljem, kui oli tekkinud soov püsiva rühma järele, sai väikeste Härma kooli tüdrukutega tehtud esimesed trennid ning Shaté tantsuklubile oli alus pandud.

Shaté ei ole Krõõda ainus ettevõtmine. Aega tuleb jagada veel Arcticu spordiklubi treeningute, Shaté tantsupoe, ülikooliõpingute ja ööklubi Maasikas vahel. Esimest korda võttis ta sellel hooajal nädalavahetused vabaks – ei ühtegi trenni ega kohustust.

«Ma arvan, et mingit aega on vaja kõigil, keda me peame sellisteks nii-öelda päikesetüdrukuteks. Ma tunnen, et seda, mida ma teen nädala sees, teen ma nüüd veel kvaliteetsemalt,» on Krõõt kindel.

Akude laadimiseks on kodus alati ootamas ka kaheaastane inglise hagijas Caesar, kes aeg-ajalt küll «teismelist viskab» (perenaise tsitaat), kuid seltskonna mõttes on asendamatu.

Mu elus on olnud igasuguseid kogemusi, aga need kõik on teinud mind selliseks, nagu ma olen.

Vanema õe eeskujul tuli kaheksandas klassis Tartusse Krõõda juurde elama ka väikevend, kes nüüdseks on küll juba täisealine. «Vennaga ma olen hästi lähedane. Ta on küll esmapilgul kinnisem, aga ta on mind toetanud ja ma võin tema peale alati kindel olla.»

Õpib vigadest

Krõõt ise on ääretult avatud ning usaldav, valmis vastu võtma kõike uut ja huvitavat. Samas on ta teiste usalduse ära teeninud. «Alati, kui ma midagi välja pakun, siis ma olen nõus ka selle eest vastutust kandma,» tunnistab ta.

Kahetsemine on Krõõda meelest mõttetu ja söövitav emotsioon, mis ei vii kuhugi. «Mu elus on olnud igasuguseid perioode ja kogemusi, aga need kõik on teinud mind selliseks, nagu ma olen. Sinu otsustada on see, kuidas sa millestki välja tuled ja mida sa sellest õpid.»

Oluliseks peab Krõõt ennast ümbritsevast mullist välja tungimist – seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Pingutada natukene rohkem, proovida midagi uut, astuda piirist üle. «Võibolla ei tule sellest midagi välja, aga võibolla on tulemuseks hoopis midagi head,» ütleb ta.

CV

• Sündinud Tartus 13.12.1981

• Lõpetas 2000. aastal Miina Härma gümnaasiumi, läks edasi õppima Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse erialale.

Praegused töökohad:

• Tantsuklubi Shaté juhataja, peatreener

• Arctic Sport Clubi jazz-dance’i treener

• Ööklubi Maasikas loovjuht

• Shaté tantsupoe juhatuse liige

Võidetud autasusid:

• 2005 – IDO Eesti meistrivõistlustelt hiphopi kategoorias kuldmedal

• 2006 – IDO Eesti meistrivõistlustelt hiphopi kategoorias kuld ja pronks

• 2007 – Koolitantsu eripreemia terviklikkuse eest

• 2007 – Koolitantsu laureaat lastetantsude kategoorias

• 2007 – IDO Eesti meistrivõistlustelt kolm kuldmedalit

• 2007 – Läti lahtistelt tänavatantsu meistrivõistlustelt kuld ja kaks hõbedat

• 2007 – World Dance Week Mikolaikilt kaks kolmandat kohta

• 2008 – IDO Eesti meistrivõistlustelt kolm kulda, üks hõbe

• 2008 – Koolitantsu sõutantsu eripreemia, stiilseima stuudio eripreemia

• 2008 – Koolitantsu aasta parima treeneri eripreemia