«Tõesti, enam ei ole kaugel aeg, kui doonor ise saab hakata geenikaarti ja sellel olevat informatsiooni oma tervise huvides kasutama,» vastas Eesti Geenivaramu juht professor Andres Metspalu. «Hetkel tuleb aga veel kannatust varuda.»
Kui kaugel on geenikaardid?
22. september 2011, 15:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Geenivaramu on eelkõige teadusprojekt, mille töös ei panda diagnoose ega testita mutatsioone, küll aga tehakse kõikidele doonoritele personaalsed geenikaardid, mis on niisuguste uuringute aluseks.
Eesti Geenivaramu on koostööpartner juba sadakonnas teadusprojektis. Teadusuuringute käigus tekibki see väärtuslik teave, mida ongi võimalik üsna pea inimestele vahendama hakata.
Juba praegu on geenikaardid loodud ligi 10 000 inimesele ning neid lisandub järjest. Aasta lõpuks on kaarte 20 000, järelikult on need juba 40 protsendil kõigist geenidoonoreist.
«Geenikaardid on tehtud järk-järgult mitmete teadusuuringute käigus ja aja edenedes koguneb neile geeniriskide kohta ka rohkem infot,» selgitas Metspalu.
«Kui infot on kogunenud sedavõrd, et sellest võib doonoreile kasu olla, ning kui on ette valmistatud geneetilised nõustajad, kes on suutelised neid tohutuid andmebaase lahti seletama, siis annab geenivaramu sellest inimestele ja üldsusele teada. Hetkel on kaardid veel kõik anonüümsed,» ütles Metspalu.