Mõned minutid pärast kella üheksat reede õhtul kaikus üle Tartu Raekoja platsi aplaus. Spontaanse poolehoiupuhangu põhjustasid raekoja nurga tagant välja astunud neli suurte seljakottidega meest.
Otsematkajaid pani lõpu eel proovile tihe võsa
8. august 2011, 16:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaheksa päeva väldanud ning paljusid eestlasi köitnud otsemonide ränkraske sirgjooneline jalgsirännak Tallinnast Tartusse sai läbi. Neli väsinud matkaselli – Anti Orgla, Mati Allas, Marten Laur ning Arno Lauk – istusid Suudlevate Tudengite purskkaevu servale ning tõmbasid hinge tagasi.
Vaim on värske ja kui keha poleks väsinud, võiks lausa edasi matkata, leidis Anti Orgla. «Kohe metsa tagasi minna küll ei tahaks,» vastas talle teine matkasell Marten Laur. «Paari päeva pärast ehk...»
Mõned tunnid varem kohtus Tartu Postimehe ekipaaž otsematkajatega Tähtvere vallas Kardla külas. Emajõe-äärsest pajuvõserikust kostus hulk aega üha valjenevat jutukõminat, kuid ühtegi hingelist ei paistnud kusagilt.
Võsa nagu müür
Pea pool tundi tuli oodata, kui lõpuks hakkasid rohelusest paistma kellegi püstised käed. Seejärel pead ning lõpuks, kui põlluäärne kõrge nõgesetihnik läbitud, võis näha täies elusuuruses otsemone.
«Viimased kaks kilomeetrit olid kõige hullemad. Poleks uskunudki, et kusagil Eestis võib nii tihe võsa olla,» tõdes Mati Allas korraks rohumaal puhkuseks istet võttes. Seevastu oli Emajões ujumine matkajate sõnul «jube hää».
Kõndimiskiirus sellistes oludes ei ületa poolt kilomeetrit tunnis. Põllul või hooldatud metsas kõndides jõuti tunni ajaga läbida kolm-neli kilomeetrit.
Sel momendil oli Tartu Raekoja platsile ehk finišisse kõndida jäänud veel kümmekond kilomeetrit. Rohumaal sättisid mehed räsitud varvastele ja tallaalustele villidele peale värsked plaastrid. Neid on kulunud ikka päris mitu suurt rulli, tõdes Allas.
Meeste jalad said kannatada juba retke esimestel päevadel, mil matkajaid tabasid tänavused rekordsajud ning metsa all lainetas pahkluuni vesi. Märjad matkasaapad hõõrusid tallanaha puruks ning vesi leotas lahti kuitahes tugeva plaastri.
Allasel ja Orglal tuli rajalt maha astuda. Teatepulga ehk mehi sirgjoonelisel teel hoidva GPS-seadme võtsid üle retkega kolmandal päeval liitunud Marten Laur ning Arno Lauk. Nemad kahekesi astusid ka kobraste poolt üleujutatud Harjumaa-Järvamaa piiri.
Järvamaal liitusid Allas ja Orgla taas. Ilm paranes ning ka maastik muutus lihtsamaks. Mehed nautisid astumist rohumaadel ning Jõgevamaa hooldatud metsades. Jalanõudest osutusid sobivaimaks juba varem sissetallatud botased.
Ilma sohita
Sohitegemist mehed endale ei lubanud, isegi siis, kui 400 meetri sees tuli kaks korda ületada ühte ja sama jõge.
Eesmärk oli jõuda Emajõelinna väiksema kilometraažiga kui mööda maanteed. Vaid koristamata viljapõllul trampimist ei pidanud mehed õigeks ning nad kõndisid põlluservi pidi.
Tartus selgus siiski, et teekond osutus pikemaks kui kahte linna linnulennult lahutavad 164 kilomeetrit. Pisut pikemaks koguni 186 kilomeetrit pikast maanteest.
Sellest hoolimata jäid matkajad rännakuga rahule. Vaid see 30 kilomeetrit jäi kripeldama, mis tuli jalgade ravimiseks rännakust kõrvale jääda, leidis Orgla.