Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kadri Leetmaa: planeerimise neljas mõõde

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: TPM

Tartu linnaarhitekti Tiit Silla väljapakutud Ülejõe pargiala ja endise Holmi kvartali hoonestuskava peamine väärtus on tõstatada kaks küsimust, mis võiksid kujuneda oluliseks alanud Tartu kesklinna üldplaneeringu protsessis. Kahjuks jätab linnaarhitekt hoonekubatuuride kõrval need küsimused sõnastamata ja sestap teen seda tema eest.


Esiteks tuleb küsida, kas Emajõgi peab olema Tartu kesklinna ruumiline telg, mis koondaks linnakeskuse kahele poole jõge. Teiseks, kui ulatuslik saab Tartu kesklinn üldse olla, et linnakeskus oleks keskuse moodi, et siin oleks ärisid, kontoreid, jalakäijaid ja linnamelu.

Veel enne, kui asume pargialale uusi hooneid joonestama, ootavad vastust pakilised küsimused  praeguses kesklinnas. Linnaplaneerimise neljas mõõde, millest hoonestuskava mööda vaatab, on see: kes hakkavad uut Ülejõe kvartalit kasutama ning kuidas need seotakse senise kesklinnaga.

Kesklinnas on ruumi

Kõigepealt toob Ülejõe kaldaala ja pargi hoonestuskava tänuväärsena välja ühe tähtsa sõnumi: Tartu kesklinnas on piisavalt ruumi riigiasutuste, teenusettevõtete ning koolide ja kõrgkoolide hoonete ehitamiseks.

Nii annab linn kesklinna planeeringuga selge märguande, et linna soosinguga saab kiiresti ja efektiivselt planeerida ja projekteerida ka siin ja mitte üksnes linnaserva aasadel. Tõenäoliselt on sellele signaalile lisaks tarvis ka muid argumente kesklinna eelistamiseks, näiteks kesklinna parkimise kontseptsiooni.

Konkreetsete hooneplaanide asemel võtaksin praegusest linnaarhitekti kontseptsioonist edasisse kesklinna planeeringu arutelusse kaasa põhimõtte «ka kesklinnas on võimalik». Võimalikud asukohad tuleks aga läbi mõelda mitte üksnes Ülejõe pargis, vaid kogu kesklinnas.

Stabiilsust, mitte kasvu

Esitan järgnevalt mõned küsimused, mis enne ühe kvartali hoonestuse juurde asumist vajavad kindlasti vastust. Uus hoonestusala Ülejõe pargi asemel ei lahendaks praeguseid kesklinna probleeme – vastupidi, neist vaadataks lihtsalt mööda ning kohe kindlasti hakkab uus kvartal konkureerima praeguse keskusalaga. Teatavasti on ka teisele poole jõge Fortuuna kvartalisse planeeritud moodne urbaanne keskkond elamis- ja uute äripindadega.

Miskipärast on meie linnaplaneerimine endiselt juhitud kasvukontseptsioonist – meil läheb üha paremini, elanike ja töökohtade hulk kasvab, elamispinda ja kontoreid on üha rohkem tarvis.

Tänapäevases planeerimismõttes on tegelikult toimunud põhimõtteline muutus: väga paljudes arenenud maailma linnades planeeritakse hoopis linnade kahanemist. Näiteks planeeritakse mõnes linnas elanike hulga kahanedes urbaanset maastikku koguni tagasi rohelisteks pargivöönditeks, alles jäävad kompaktsed «linnasaared» varasema hoonestuse ja kohandatud infrastruktuuriga.

Millised prognoosid näitavad seda, et Tartu elanike arv kasvab ja ehitatud ruumi on kesklinna juurde vaja? Kust Kapa-Kohilast need inimesed tulevad? Ülikiire kasvu asemel on Tartu kesklinnale tarvis stabiilsust.

Võtke ette jalutuskäik näiteks Laial, Kroonuaia, Aleksandri või Kuperjanovi tänaval ja veenduge, et tõsist arendajate survet Tartus vanema linnakeskuse renoveerimiseks ei ole. Väidan, et 5-6 suurvormi Tartu linnamaastikul, olgu need siis Tigutorni-laadsed «pilvelõhkujad» või linnaarhitekti pakutud «maahõivaja tüüpi» hooned, «lahendavad» väga kiiresti Tartu vanema kesklinna renoveerimise probleemi – investoritel selleks enam raha ei ole, samuti pole inimesi, kes seal väiksemat hubast kontorit peaks, ka osa kesklinnas elamist otsivatest inimestest eelistaks vana renoveerimisele moodsat pinda.

Uue ala hõivamise asemel on tarvis esmalt läbi mõelda, kas on meetmeid, mis soodustaksid investeerimist vanasse linnakeskkonda. Ehk on vana säilitamiseks tarvis linnaarhitektil joonestada mõni veel «hullumeelsem» lahendus vanalinna kohta.

Võib-olla oleks vaja katta mõni vanalinna tänav klaaskatusega ja luua nii porivaba, kaubanduskeskustega konkureeriv ilmastikukindel avalik linnaruum kesklinnas, mis sumiseks ka detsembrilörtsi ajal? Aga võib-olla peaks hoopis mõtlema, ega muinsuskaitse nõuded vaja ülevaatamist, et investorite huvi oleks renoveerida ka vanemaid hooneid, näiteks kohandada neid korteriteks?

Kõik uued ideed vanas linnakeskkonnas on esmapilgul hullumeelsed, kuid vähemalt hoiavad need ära selle, et vana hääbuks lagunevaks muuseumiks.

Planeerija vajab kääre

Me peame aktsepteerima tõsiasja, et Tartu kesklinnas ei hakka kunagi olema keskmisele Euroopa linnakeskusele omast tihedat sagimist, kus inimene on inimeses kinni.

Talveõhtul Rüütli tänaval ja Raekoja platsil jalutades kohtab juba praegu vaid üksikuid inimesi. On meil tarvis neid inimesi veelgi enam laiali hajutada?

Õhtune inimtühi tänav ei taga turvatunnet. Aktiivne kesklinn tuleks aga planeerida 24-tunni-ruumina.
Selle asemel, et võtta kesklinna planeerimisel võrdlusperioodiks ajalõik minevikust, kui Emajõe vasakkallas oli hoonestatud, peaks vaatama tulevikku.

Tartu kesklinnas ei saa kunagi olema sellist arengusurvet, et aktiivne linnamelu laiuks promenaadina kahel pool jõge, vanalinnas ja Raekoja platsil, ulatuks üles Toomemäele, täidaks tänavad suminaga Ahhaa keskusest Zavoodini (Laia tänavani), ühendaks Vanemuise kultuuri- ja kergliiklustänavana ülikooli kaks kampust või kesklinna ja raudteejaama ning jõuaks veel ka kesklinna hoonete katuseterrassidelegi (nagu linnaarhitekt visioneerib).

Sirkli ja malli asemel peaks kätte võtma käärid ning pakkuma välja selged valikud: kui tahame kesklinnas aeg-ajalt ka mõnda inimest kohata, tuleb kesklinnana arendatav ala väiksemaks lõigata.

Sealjuures on üks valikuid see, kas aktiivne kesklinnamelu peaks ulatuma ka teisele poole jõge.
Väga paljudes linnades on jõgi linna kesktelg, kuid praegune alternatiivide võrdlemine ei veena mind selles, et Narva maantee ja jõe vaheline park tuleks tihedalt hoonestada.

Linnaarhitekti suurejoonelisest hoonestuskavast võiks aga sündida otsus, et linn on siin valmis pargifunktsiooni paaril krundil kombineerima mõne muu funktsiooniga. Näiteks ehitama siia ühe gümnaasiumihoone, riigimaja esmaste teenuste saamiseks kesklinnas, nüüdisaegse konverentsikeskuse või muud sellist, mis üle jõe liikumist mõnevõrra suurendaks.

Sõjaeelse tiheda hoonestuse argument sellel alal ei ole aga kindlasti tähtsam kui inimeste nüüdsed harjumused kasutada seda ala pargina. Tõsi küll, nii nagu on lugu kõigi Tartu parkidega, vajab ka see park head maastikuarhitekti kätt.

Tee veel, linnaarhitekt!

Lõpetuseks tänan linnaarhitekti inspireeriva joonestuse eest. Erinevate kesklinna ruumiliste lahenduste inimeste silme ette visandamine ongi kesklinna üldplaneeringu üks ülesandeid.

Loodan väga, et saame näha veel mitmeid ja veel hullumeelsemate ideede visandeid: kesklinna läbiv trammitee, Riia-Turu ristmiku lahendus jalakäijale, kesklinna ühistranspordisõlme võimalused, Toomemäe muutmine kasutatavaks pargiks ja virgestusalaks, vanalinna renoveerimist toetavad lahendused ja veel palju muud.

Vähemalt kümmekonda inspireerivat joonestust kesklinna eri piirkondadest oleks veel tarvis, siis oleks võimalik alternatiive kaaluda ning see ongi linnaplaneerimise neljas mõõde, mis praegusest Ülejõe pargi ja Holmi kvartali hoonestuskavast puudub.

Samal teemal: Ülejõe pargiala hoonestamine, TPM 27.04 ja 3.05.

Tagasi üles