Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Fööniks Lina tänaval? Vana haiglakompleksi kurb lõpp

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Margus Ansu

Võib julgelt väita, et praeguses seadusruumis saab ükskõik millise muinsuskaitse alla mittekuuluva ajaloolise hoone puhul tulemuse, et otstarbekam on see lammutada kui taastada, pannes edasise käekäigu sõltuma vaid omaniku heast tahtest.

Seda kirjatükki ajendas kirjutama eelmise nädala tulekahju nakkushaigla ajaloolises peahoones. Allpool väljendatud seisukohtade taga on Karlova selts ja säästva renoveerimise infokeskuse Tartu ühendus.

Kui Lina tänava planeeringu saaga 2009. aastal algas, oli selge, et lihtne ei saa see teekond olema. Vana haiglakompleksi, mis koosnes seitsmest peamiselt puithoonest (ehitatud 19. sajandil ja 20. sajandi alguses), omandas OÜ Aurorette ning linn algatas detailplaneeringu koostamise 2010. aastal.

Esmalt koostati eskiis, millel pakuti välja heeliksina taevasse kõrguv pilvelõhkuja. Hilisemad ettepanekud olid tagasihoidlikumad, kuid haiglakompleksi vanu hooneid ei ole nende praegune omanik kunagi soovinud säilitada ega restaureerida.

Kuidas vabaneda soovimatutest puithoonetest? Selleks on mitu võimalust. Võib lasta neil laguneda ja oodata, kuni need kokku kukuvad või põlema lahvatavad, nagu juhtus õnnetu kompleksi peahoonega eelmisel nädalal.

Kuid seaduslik viis on hankida eksperdihinnang, kus on selge protsendiga toodud välja, kui palju puitmaterjalist on lagunenud. Lammutamissoovist ajendatuna tellis omanik 2009. aastal ekspertiisi, milles eksperdid hindasid hoonete seisukorra amortiseerunuks.

Linn tellis 2010 võrdlusekspertiisi, milles mõne hoone seisund hinnati kehvaks, ning lõpuks lubatigi kolm neist lammutada. Ülejäänute kohta oli selge seisukoht, et olenemata ekspertide hinnangust on need väärtuslikud ja tuleb säilitada.

Juba kolme hoone lammutamise plaan ajas kodanikuühendused tagajalgadele, kuna tegu on miljööväärtusega hoonestusalaga, kus tuleb tagada kõigi väärtuslike hoonete säilimine.

Lina tänava näide tõestab, et miljööalal hoonete lammutamine ei tohi sõltuda vaid ehitustehnilisest ekspertiisist. Hinnata tuleb kaitstavat ehitist tervikuna, võttes arvesse ka selle ajaloolis-kultuurilist väärtust. Võib julgelt väita, et praeguses seadusruumis saab ükskõik millise mitte muinsuskaitsealuse ajaloolise hoone puhul tulemuse, et otstarbekam on see lammutada kui taastada, ning hoone edasine käekäik sõltub vaid omaniku heast tahtest.

Planeerimine oli sel krundil eriti pikk ja keeruline, sest heast tulemusest olid lisaks linnale ja arendajale huvitatud ka linnaosa selts ja teised kodanikuühendused. Arendaja surve on sel juhul iseäranis tugev.

Harilikult tuleb miljööalale uute hoonete püstitamisel hoolega jälgida, et nende maht ei ületaks ajaloolisele hoonestusele omast suurust, ent siin oli pikkade läbirääkimiste tulemuseks kaks hoonet, mille kõrguseks lubati kuni viis korrust. Lisaks veel neli kolmekorruselist hoonet. Lammutada lubati kolm hoonet, nagu mainitud.

See oli suur vastutulek krundi omanikule. Kompromiss, et omanikul oleks võimalik osal kinnistust arendada suurema kasumlikkusega kinnisvara ja korrastada samas ajaloolised hooned ilma, et kasum nende restaureerimise puhul määrav oleks. Neil tingimustel saavutatud kompromiss, mille osalised olid ka kodanikuühendused, vormus läinud aasta lõpuks detailplaneeringuks.

Kuid aasta möödus ja välja toodi kolmas ehitustehniline ekspertiis, mis tunnistas uuesti, et hooneid restaureerida ei ole võimalik, sest need on amortiseerunud. Mingil põhjusel otsustas linnavalitsus sel korral ekspertiise arvestada ning lubada majad lammutada, eirates varem sõlmitud kokkulepet ja kehtivat detailplaneeringut.

Tuleb välja, et arendaja on saavutanud täieliku võidu: ta võib lammutada seitse miljööväärtuslikku hoonet ja nende asemele ehitada kümme (koos kavandatud uue lasteaiaga isegi üksteist).

Paratamatult tekib küsimus, kuidas on see võimalik. Planeering, millega lammutamine välistatakse, on veidi üle aasta tagasi kehtestatud, seega see ei saa olla kuidagi aegunud. Mis on siis vahepeal muutunud? Oleme olukorras, kus kohaliku omavalitsuse enda poolt kaitse alla võetud miljööala ehitisi kaitsevad kodanikuaktivistid, sest linn on valmis arendaja survele järele andma ning lubama seitse miljööväärtuslikku hoonet lihtsalt lammutada.

Lina tänava näide tõestab, et miljööala hoonete lammutamine ei tohiks sõltuda vaid ehitustehnilisest ekspertiisist. Hinnata tuleb kaitstavat ehitist tervikuna, võttes arvesse ka selle ajaloolis-kultuurilist väärtust.

Ometi on samast lähedalt võtta loomemajanduskeskuse Kalevi 17 näide, maja oli äärmiselt halvas seisus, kindlasti kehvemas kui haiglahooned. Seal leiti tahe säilitada ning soovi korral ongi restaureerimine alati võimalik.

Lina tänava lammutatavad majad oleks omanik valmis koopiana üles ehitama, kuid Karlova selts ja säästva renoveerimise infokeskus sellist lahendust kindlasti ei poolda.

Kui ajaloolised hooned kui omaaegse autentse ehituskunsti ja kultuuriloo kandjad lammutatakse, tuleb nende asemele ehitada kas tänapäevased hooned või taastada vana hoone traditsioonilisi materjale, ehitusvõtteid ja maksimaalselt originaalmaterjali taaskasutades. Nende põhimõtete järgi taastatud hoone ehk hästi õnnestunud koopia leiab Puiestee ja Kingu tänava nurgalt.

Kahjuks mõistetakse meil koopiamaja all hoonet, mis on ehitatud tänapäeva materjalidest ja tehnoloogiaga ning vaid välimuse poolest on peaaegu identne esialgse hoonega. Selline lähenemine on aga rahvusvaheliste kokkulepete põhjal lubamatu, isegi kui see on muutunud Tartus juba häbiväärselt sagedaseks. Sellise vana hoone proportsioone kehvasti tõlgendava ei liha ega kala leiab Aleksandri ja Aida tänava nurgalt.

Nüüd on Lina tänava arenduses võetud suund korraldada arhitektuurivõistlus, et leida parim nüüdisaegne lahendus. Kuid nii minnakse detailplaneeringuga vastuollu, sest see näeb ette nelja hoone restaureerimise.

Planeering tuleks seega kehtetuks tunnistada ja algatada uus.

Linna seisukoht on, et «kehtiva detailplaneeringu väljatöötamine ning vastuvõtmine oli suure töö tulemusel saavutatud kompromisslahendus ja selle tühistamine ei oleks eesmärgipärane. Planeeringulahendusega saavutati muu hulgas terviklik linnaehituslik lahendus, millest tuleks lähtuda ka juhul, kui pidada ajaloolisi hooneid amortiseerunuteks». Seega saab arendaja lubatud kauba ja rohkem veel, kuid seltsidele vastutasuks antud lubadusi linnavalitsus pidama ei pea.

Linn leiab, et meie praegune vastuseis põhineb kahtlusel, et ekspertiisid ei ole pädevad. Kuid asi ei ole ainult ekspertiisides. Neid on tellinud varem nii omanik kui ka linn ja nende järeldus on olnud sarnane: hooneid on kehvasti hooldatud ja need on halvas seisus ning vajavad suuremahulist restaureerimist. Kuid juba sai selgitatud, et majanduslik tasuvus ei saanud olla siin argumendiks, kuna ehitusõigust jagati vastutasuks lahkemalt.

Vastuseis on ajendatud asjaolust, et (meie jaoks) väga olulistes punktides ei ole linnal ega omanikul kavas detailplaneeringut järgida. Oleme aktiivsete kodanikena pettunud, et kogu planeeringu aruteludeks kulunud aeg on olnud tühine, huvirühmade otsustamisse kaasamine ainult näiline ning väärtuslik hoonekompleks hävib hoolimata kõigist püüetest.

Sellise pretsedendi loomine on väga ohtlik ning peaks jääma olemata. Kuna seda aga olematuks ilmselt enam ei tehta, siis väärib teema avalikku arutelu, ausaid vastuseid ja selgeid seisukohti. Kas praegune linnavalitsus ja volikogu soovivad tõesti endast maha jätta sõnamurdlike linnajuhtide kuvandit? Milleks meile detailplaneeringud, kui nende järgi ei toimita?

Tagasi üles