Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jäätmekasti plokkflöödist kuldaardeni: uus raamat avab arheoloogiliste leidude põnevat maailma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
13. sajandi lõpust või 14. sajandi algusest pärinev plokkflööt, mis tuli välja kaksteist aastat tagasi Tartust Ülikooli 15 asunud jäätmekasti arheoloogilisel kaevamisel. Instrumendile, mis teeb veel häältki, on raamatus pühendatud oma peatükk. | FOTO: Margus Ansu

Mis võis juhtuda 1911. aastal Karlova mõisa pargist leitud ja kogu kivikirvetüübile nime andnud Karlova kirvega? Mida võisid tähendada Rabivere rabalaiba kaelal tuvastatud vorbid? Mis on Kukruse muna, Pulli nukleus või Tuula tutulus?

Vastused neile küsimustele leiab hiljuti trükist tulnud raamatust «101 Eesti arheoloogilist leidu», mille autorid on Tartumaal Tammistus elavad arheoloogid Tõnno Jonuks ja Kristiina Johanson.

Nagu pealkirigi ütleb, on kaante vahele koondatud saja ühe eri aegadel Eesti aladelt välja tulnud arheoloogilise leiu lood. Tõnno Jonuks tõdes, et nii kindla arvu leidude välja valimine oli paras peavalu ning põhjustas autorite vahel nii mõnegi vaidluse. Esmalt pandi kokku nimekiri pea 150 nende arvates kõige põnevamast ja huvitavamast leiust, ning seejärel asuti seda nimekirja kriitilisel pilgul läbi kaaluma.

«Probleem oli peaasjalikult selles, kas saame igast asjast loo kokku,» märkis Jonuks. «Ilusaid ja ägedaid asju on hästi palju, aga enamikuga neist on paraku see häda, et neid pole piisavalt uuritud ja neist on seetõttu raske kirjutada.»

Lõplikul valikul arvestati ka seda, et raamatusse ei hakata panema leide, mille kohta on teistele teadlastel valmimas teaduslikud artiklid (seetõttu jäi välja näiteks Kavastu pronkslamp, millest Tartu Postimees kirjutas möödunud aasta 21. märtsil).

Tõnno Jonuks rõhutas, et kindlasti pole raamatus tegemist Eesti «kõige-kõigemate» arheoloogiliste leidudega, vaid tema ja Kristiina Johansoni subjektiivse valikuga. «Teised arheoloogid oleks teatud osas teinud ilmselt teistsuguse valiku,» möönis Jonuks.

Raamatus käsitletud leiud katavad enam-vähem kogu Eestist, vaid Hiiumaalt pole esindatud ühtki eset. Seevastu Tallinn ja Tartu on raamatus mitme leiu ja looga, kuid seda sel lihtsal põhjusel, et linnaarheoloogiaga on lihtsalt niivõrd palju tegeletud.

Esindatud esemete materiaalse väärtuse teemadel ei soovinud Tõnno Jonuks spekuleerida, kuid ta poetas, et rahalises mõttes on kõige hinnalisem ilmselt Virumaalt Essu rabast leitud 9. sajandi lõpust või 10. sajandi algusest pärinev aare, mis koosnes kuuest kuldripatsist.

«Selle raamatuga tahame öelda pigem seda, et pole vahet, kas tegemist on kullast ripatsiga, luust kujukese või kõige tavalisema potikilluga – kõige olulisem on see, et nendega oleks tegeldud ja neid oleks uuritud, sest üksnes uurimine annab esemetele nende loo,» kõneles Jonuks.

/ Kirjastus Varrak

101 Eesti arheoloogilist leidu

Tõnno Jonuks, Kristiina Johanson

Toimetanud Malle Kiirend

Kujundanud Mari Kaljuste

Kirjastus Varrak, 216 lk, kõva köide

Tagasi üles