Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Briti märulipolitseinik kogus rängal mudajooksul Tartu kooli heaks raha

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Alati naeratava James Harrise olekust ei ole võimalik aimata, et tema argipäevad mööduvad Briti märulipolitseis töötades. Enda tegemistest rääkides muutus ta tõsiseks vaid siis, kui küsimus puudutas tema tööd. | FOTO: Margus Ansu

Briti märulipolitseinik James Harris on võtnud oma südameasjaks koguda Tartu Herbert Masingu koolile heategevuslikus korras raha. Ta tõstis isegi oma puhkuse nädala võrra ettepoole, et saaks osaleda Masingu kooli aastalõpuaktusel. Usutluses räägib karmi ametit pidav mees, miks ta on otsustanud end Eesti, Masingu kooli ja seal õppivate eriliste lastega siduda.

Ma pean alustama meie vestlust ikkagi teie tööst. Kas olete Londoni terrorirünnakute ajal tööl olnud?

Ma ei taha ega saa neist asjust rääkida. Ma olen politseinik ning ei tohi neid sündmusi ka kommenteerida.

Teiseks olen ma Eestis hoopis teistel põhjustel ning oma tööst, eriti mis puudutab terrorismiga seonduvat, ma küll rääkida ei tahaks. Olen siin ennekõike Herbert Masingu kooli ja siinsete fantastiliste laste pärast. Tahan, et see vestlus oleks ikkagi positiivsetest asjadest.

Aprillis läbisite Masingu kooli tarvis toetust kogudes Londoni maratoni. Kas olete vahepeal selle mõttega veel mõnel üritusel osalenud?

Märulipolitseinik kogus Masingu kooli jaoks raha ka ekstreemjooksul. / Erakogu

Jah. Käisime sõpradega ühel kümnekilomeetrisel takistusjooksul nimega Wolf Run. Rada oli väga raske ja selle lõpus oli vaja läbi sumbata tihedast mudast. Me veel mõtlesime sõpradega, et vahva oleks sinna sisse hüpata ning siis üleni mudasena lasta endast lahe pilt teha.

Mõeldud-tehtud. Hüppasimegi üleni sinna tihkesse mutta. Hetkel, mil muda mul üle pea käis ja raske oli hingata, mõtlesin, miks oli seda nüüd vaja teha (naerab). Samas tegi fotograaf minust ja minu üleni mudastest sõpradest vahva pildi ning juba selle pärast tasus seal mudas rapsida.

Kui palju olete nüüd Masingu kooli tarvis raha kokku saanud?

Koos on ligi 3000 naela (umbes 3500 eurot – toim).

Kes ja kuidas raha Masingu koolile kogub?

Olen rääkinud Masingu koolist oma perekonnale, töökaaslastele, sõpradele. Printisin välja kooli tutvustavad infolehed. Sõbrad ja tuttavad hakkasid ise seda levitama ning annetusi on teinud ka mulle täiesti võõrad inimesed.

Annetused pole üldjuhul suured. Suurimad summad on olnud kuni 15 naela (17,4 eurot –toim). Tavaliselt on tulnud paari-kolmenaelaseid annetusi. Aga mõte ongi selles, et iga panus on oluline. Ilmselgelt on andjaid olnud palju, et selline summa juba koos.

Kuidas jõudsite selleni, et võõrad inimesed, kes ei tea ilmselt Eestist kuigi palju, on nõus andma raha neile täiesti tundmatu kooli hüvanguks?

Heategevus ei ole minu jaoks midagi erilist. See on täiesti enesestmõistetav, et aitame neid, kes seda vajavad.

Enne märulipolitseis töötamist olin ma politsei tavaüksuses. Siis käisime kolleegidega tihti lähedalasuvates koolides oma tööst rääkimas.

Külastasime vanadekodusid, viisime erivajadusega lapsi linna peale vaatamisväärsustega tutvuma. See oli minu töö lahutamatu osa ja ausalt öeldes tunnen sellest praegu veidi puudust. Heategevus teeb mind õnnelikuks. Ilmselt olen leidnud samamoodi mõtlevaid inimesi.

Mida kogutud rahaga teha plaanite?

Mul on mõttes korraldada vahva sportlik perepäev, kus saavad osaleda Herbert Masingu kooli kõik õpilased ja õpetajad koos peredega.

Ideaalis võiks seal olla ka väike piknik ning ma tahaks igale lapsele ka midagi mälestuseks kinkida.

Millal see üritus aset leiab?

Kuna praegu on lastel koolivaheaeg, siis ma arvan, et teen selle uuel õppeaastal. Samas soovin, et see üritus toimuks kindlasti väljas ning veel siis, kui väga külm pole. Proovin selle ajastada septembrisse.

Lisaks sellele, et aitate Herbert Masingu kooli erilisi lapsi, olete võtnud oma südameasjaks saada selgeks eesti keele. Kuidas keeleõpingud edenevad?

Noh … (kergitab kulme ja mõtleb hetke) tasapisi. Nüüd leidsin lõpuks isikliku õpetaja, kes on eestlanna. Temaga õpime korra või kaks nädalas. Mul on eesti keeles selged numbrid ning värvid ja suudan arendada väga primitiivset vestlust.

Kõnest arusaamine vajab veel harjumist. Vahel olen eestikeelset vestlust kõrvalt kuuldes pakkunud, et kas te räägite sellest või sellest, kuid üsna sageli on minu oletus jututeema kohta olnud siiski vale. Mu õpetaja tutvustab mulle ka eesti toitusid.

Milliseid eesti roogasid olete proovinud?

Noh, näiteks Vana Tallinna (naerab). See oli päris hea. Lisaks sellele eestimaiseid juustusid, šokolaadi, liharoogasid ja kartulit.

Üldjuhul tunduvad välismaalastele eesti road pigem ebameeldivad. Näiteks verivorst on välismaalastele tihti eemaletõukav. Kuidas teie näiteks verivorsti suhtute?

No verivorst on väga sarnane meie black pudding’i-nimelise rahvustoiduga, seega mul pole verivorsti vastu midagi. Küll võttis mul aega, et harjuda musta leivaga. Olen harjunud sööma valget leiba (Eesti mõistes saia – toim).

Mitu korda nüüd Eestis käinud olete?

See on vist neljas külastus. Eestis meeldib mulle veel see, et siin on ilm alati erinev. Kord käisin siis, kui paks lumi oli maas, teisel korral oli jälle tohutu torm. Sel korral oli maandudes täiesti fantastiline ilm.

Ükspäev sadas nagu oavarrest. Mõtlesin siis järgmisel päeval, et ehk on siis samasugune vihmane ja jahe ilm, ning panin särgile kampsuni peale. Aga siis oli nii päikseline, et kampsuniga hakkas hoopis palav.

Mida veel praegu Eestis olles teha ja näha soovite?

Olen kuulnud, et siin on fantastilised sood, seega tahaks mõne sellise ära näha.

Teiseks on siin nii palju ilusaid metsi, kus käia. Veel tahaks end kurssi viia sellega, milliseid rahvaspordiüritusi Eestis korraldatakse ja millest saaks osa võtta.

Teil on viiekuune tütar. Millal temaga Eestisse tulete?

Ma juba väga ootan, millal saan ta Eestisse kaasa võtta. Ta on praegu veel liiga pisike, aga ehk juba paari kuu pärast saame koos perega tulla. Eesti on tegelikult Inglismaale ju nii lähedal. Lennureis Londonist Tallinna kestab kaks tundi. Seda on veidi vähem, kui sõita autoga Tallinnast Tartusse.

Tagasi üles