Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tuttava sepa mure: kunstnike asemel tegutsevad keevitajate brigadirid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Erakogu

Mu poole pöördus murega tuttav sepp – et mina oskan ja ka võtan sõna. Algul ma ei võtnud vedu. Aga siis sain aru, et sepp ei ole sepp-hobuserautaja, vaid Tartu tuntud metallikunstnik. Kõik võivad näha tema tuulelippu ühe me silla tipus.

Kuid vaatame jõeäärset reelingut sealsamas kõrval. See pole ju lihtsalt mingi metallpiire kusagil ehitusobjektil, vaid südalinna rajatis kõige kallima vaatega paigas, kus pingid, reelingud ja muu inventar on linna visiitkaart. Näiteks meie sõsarlinnas Tamperes on koseäärsed reelingud omaette kunstiteos, samuti mitmel pool mujal Euroopas.

Meil Tartus tehti kõige nauditavamale jõeäärele – jalakäijate ja Vabaduse silla vahel – miski odav säästuvariant. See kollane reeling on vaid hale jäljend sellest, mida kavandati. Selles sildadevahelises lõigus on juba paarkümmend aastat välistatud ka kõiki istutavaid pinke (mõtlen mittekiikpinke). Miks, ei tea?

Paremkalda lõigus jalakäijate sillast Võidu sillani tegi mingisugune disainer valmis kaarjad seljatugedeta polutid, nimetades neid istutavateks pinkideks. Lugupeetud kodanikud, minge vaadake neid ja väitke mulle vastu, et need on väga kutsuvad jalapuhkamise paigad.

Kulla linnaisad, metallikunst sellistes kohtades on ikkagi kunst, mitte odavpakkumisega töö.

Tuttav sepp viitas reelingule, mis ääristab vääristatud jõeäärt samade sildade vahel, ent pole jõudnud kaugemale odavpakkumise võitnud metallifirma keevitajate brigadiri joonestuslaualt.

See diagonaaltrell väärib seal pigem Tartu vanglat, aga mitte kõige turistlikumat kesklinna.

Sama hakkab juhtuma praegu rekonstrueeritava jalakäijate silla võrega. Ikka see, mis oli seal juba 60 aastat tagasi silla valmimise aegu.

Kulla linnaisad, metallikunst sellistes kohtades on ikkagi kunst, mitte odavpakkumisega töö. Võib ju aru saada, et kaotati linnakunstniku ametikoht linnavalitsuse arhitektuuri kureerivas osakonnas, sest linnaarhitekt või mõni abilinnapea suudab ise asja hallata, aga tulemus kipub ikka olema stiilis tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu ikka.

Las kogemustega linnaarhitekt mässab seal vaksaliesise väljaku ümberkujundamisega, nagu tahab, aga ärgu tulgu planeerima parimaid vaateid vana turuplatsi ääres jalakäijate ja Võidu silla vahel.

Loomulikult on see turismibusside peatuskoha äär puhas raha. Võiks olla tõmbenumber ka linlastele endile, kui sinna ehitada püsivaid rajatisi, nagu näiteks Valve Pormeistri lillepaviljon Pirital. Terve maailm on selliseid näiteid täis.

Meil võib ehk aru saada, et Sisevete Saatkonna hipsterliku pargase juhusliku väljanägemise eest linn justkui ei vastuta, sest see asub vee peal.

Aga need linnaametnikud, kes räägivad, et Emajõe paremkaldale on kõige parem tuua merekonteinereid ja nimetada neid kohvikuteks, peaksid kohe lahkumisavalduse lauale panema. Või vastutab linnapea ise?

Pakun välja, et see jama  tuleks lammutada kohe ning kuulutada välja arhitektuurivõistlus (uskuge mind, Tartus on väga palju häid arhitekte) püsivate kohvikute-restoranide rajamiseks.

Tagasi üles