Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Näitlejad jaksavad palju kannatada nagu eestlased ikka

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kristjan Lüüs (vasakult), Jaanika Tammaru ja Kaarel Targo materdavad, klobivad, tõukavad ja tassivad üksteist. Muu hulgas hoiab vaatajate pinget üleval küsimus: kui palju näitlejad veel kannatada jaksavad, kui palju jätkub neil võhma? | FOTO: Sille Annuk

Miks eestlane kogu aeg nii ennastsalgavalt kannatab? On see valik või paratamatus? Tuleb see geenidest? Traditsioonidest? Harjumustest? Kas inimene ongi loodud kannatama? Milline üldse on kannatuse mõõdupuu? Kust läheb taluvuse piir? Neile ja paljudele teistele nendesarnastele küsimustele püüab vastuseid leida või vähemalt vaatajat mõtlema ärgitada Musta Kasti lavastus «Peks mõisatallis».

Trupi ühistööna valminud materjal ei kätke ühte konkreetset lugu, vaid koosneb erinevatest eesti tüvitekstidest, kultuuriloolistest elementidest ja muust eestlasele äratuntavast. Lavastus ei ole aga kuiv ja ängistav tekstipõhine uurimus kannatusest, see on väga mänguline, füüsiline, humoorikas sissevaade meie rahvuse olemusse.

Eestlasele äratuntav

Lavastuses kujutatakse mitmeid eestlasele äratuntavaid olukordi ja kohti, ikka läbi kannatuse vaatevinkli. Olgu see siis eestlane tööd rügamas või eestlane saunas, mis on nii kuum, et kipub juba kannatuse piiri ületama. Saunast tuleb aga otse loomulikult jääauku hüpata – küsimus on ainult selles, kas see on kannatus või mõnu.

Etenduses leiab mainimist/mängimist õigupoolest kõik, mille üle üks eestlane võib uhkust tunda: Skype, Pärt, Veerpalu, Šmigun, Kalevi kommid, Saku õlu ja muud. Samas seatakse needki kahtluse alla: kas ei ole igaühes siiski midagi laenatut? Äkki on eestlase kannatus ka laenatud?

Lisaks toimub mäng metatasandiga, fiktsiooni ja reaalsuse piiridega. Trupp tekitab illusioone, et neid juba järgmisel hetkel lõhkuda, lavastuses kehastutakse rollideks, kuid siis heidetakse need kõrvale.

Mingitel hetkedel tegelevad näitlejad vaid omavaheliste suhetega, trupi (konstrueeritud?) sisepingetega, või avaldavad kahetsust, et nõustusid selles lavastusprojektis kaasa lööma. Kusjuures üleminekul ühest maailmast teise ei toimu suurt hüpet, kogu tegevus ja omavaheline suhtlemine on ühtmoodi äärmiselt orgaaniline.

«Peks mõisatallis» ei ole publikule kindlasti selline lavastus, mida vaadates igavleda-kannatada, vaid otse vastupidi: see on kokkuvõttes vägagi nauditav, sest elusat teatrit on alati hea vaadata.

Kõik kolm näitlejat – Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs – paistavad silma erilise füüsilise vormi, energia ja suurepärase ansamblitunnetusega.

Nad sooritavad vaatajate ees parajaid kunsttükke, etteasteid, mis nõuavad meeletut võhma, ja seda kõike üsnagi taluvuse piiril. Nad peksavad üksteist, materdavad, klobivad, tõukavad, tassivad. Naisetassimise maraton päädib sellega, et naine ise tassib kaks meest korraga võiduka lõpuni.

Kui palju nad veel kannatada jaksavad? See on üks mõte, mis publikus pinget üleval hoiab. Aga nad jõuavad palju-palju, nii nagu keskmisele eestlasele ikka kombeks. Seda enam, kui kannatus on orienteeritud tulemuslikkusele, eneseületamisele või katsumustele, on selle abil võimalik ju teiste imetlust pälvida. Ja teatripubliku ees on tulemus fantastiline küll.

Alatasa mullas

Läbiv kujunduselement muld on näitlejaile nii mänguvahend kui ka mitme assotsiatsiooni looja. Muld on eestlasele ikka tähendanud tööd. Mulda tuleb harida, väetada, temaga tuleb targalt ümber käia. Lavastuses «Peks mõisatallis» on aga muld lisaks kõigele muule butafooria ja rekvisiitide eest.

Me näeme näitlejaid alatasa mullas tuhnimas, püherdamas, seda kraapimas, ümber tõstmas, lennutamas, ennast mäkerdamas, joomas. Etenduse ajal muutub trupp aina mullasemaks ja nõgisemaks. Lõpus vormivad nad hauakünka, kuhu heidavad puhkama. Mõte, et kannatused ei lõpe enne kui hauas, toimib kujundina ülihästi, ja veelgi mõjusam oleks olnud, kui etendus suubunuks sealt edasi vaikusesse.

«Peks mõisatallis» ei ole publikule kindlasti selline lavastus, mida vaadates igavleda-kannatada, vaid otse vastupidi: see on kokkuvõttes vägagi nauditav, sest elusat teatrit on alati hea vaadata. Lisaväärtuseks on selge kontseptsioon, tegijad teavad, mille peale mängivad ja milliste vahenditega. Ja kui inimene enda üle naerda suudab, ei ole kaugeltki kõik kadunud.

Genialistide klubis

  • Eesti Vabariigi aastapäeval esietendus Genialistide klubis teatri Must Kast lavastus «Peks mõisatallis».
  • Birgit Landbergi debüüt lavastajana.
  • Vaatajate ees on Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs.
  • Järgmine etendus Genklubis (Magasini 5, Tartu) 8. märtsil kell 19.
Tagasi üles