Tомская областъ, Бакчарский район, посёлок Чернышовка, колхоз «Северное сияние», loeb Linda Olmaru (79) peast aadressi, mis on tal meeles olnud kogu elu ega unune surmatunnini.
Minu ema rääkimata lugu: sünnipäevakingiks sõit tundmatusse
14. juuni 2016, 08:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Oli minu neljanda sünnipäeva hommik. Kook oli küpsetatud, triigitud kleit oli toolil valmis,» meenutab mu ema 75 aasta tagust traagilist päeva, mis muutis kogu tema ülejäänud elu.
«See oli kella viie-kuue ajal hommikul. Päikesetõusu ajal. Isa oli käinud korraks õues ning ütles tuppa tulles emale, et Tartu poolt läheneb mingisugune jõrin. Oli siis kardina vahelt välja piilunud ja kui veoauto mööda sõitis, ohkas kergendatult: läks mööda,» püüab ema anda edasi sellel saatuslikul päeval vallanud emotsioone. Rahvas juba kartis.
Umbes pool tundi hiljem tuli sama auto tagasi ning seekord jäi veok maja akna all seisma. Kastis juba üks perekond – ema-isa ja kolm last –, püssiga mehed seisid kõrval.
Kogu elu jäi maha
«Sõdurid prõmmisid uksele ja nõudsid sisse. Öeldi, et lähete siit minema, hakkate teises kohas elama. Aega anti 20 minutit. Aknakardinad tõmmati maha, mina ja vend kisti voodist välja,» meenutab ema seda, mida oli talle aastaid hiljem rääkinud minu vanaema Ottilie-Marie Kuusmaa.
Samal ajal sõitsid minu vanaema vend Richard ja õemees Elmar vankril hobusega lähedal asuvasse Koseveskisse lambavilla lõnga vastu vahetama. Jutt sellest, et Kuusmaa pere viiakse ära, oli jõudnud juba nendeni ja nad pöördusid tagasi. Kuna mehi hoovi ei lubatud, viisid nad sõna oma koju, kust üheksandat kuud lapseootel Leida jooksis oma õepere juurde.
«Olime juba autos, riided seljas. Leida oli haaranud kodust villaseid sokke ja kindaid. Auto hakkas juba sõitma, kui ta need meile kaasa autosse viskas. Sellel hetkel keegi ei nutnud, aga õhtul olid kodus kõik valanud ahastusepisaraid. Olid veel pidanud plaani, et sõidavad meile Jõgevale järele ja ehk õnnestub veel näha, aga ...» Seda hetke meenutades võitleb emagi pisaratega, kuid pärast lühikest kogumist räägib ta edasi.
Noorest perest jäid Jõgevamaale Saare valda maha hobune Lonni, hästi toidetud varss, lehm Lemmi, kaks kuuepuudast nuumsiga, emis kümne põrsaga, kanad, pool tonni vilja, regi, vanker, adrad, äkked ... ja vanaisa oma kätega ehitatud elumaja. Vanaema oli jõudnud kaasa võtta vaid mõned tekid ja natuke riideid. Ja kiriku lauluraamatu, mille ta oli leerikingituseks saanud.
«Sellest õpetas ta mulle ka tähti. Kooli läksin alles üheksa-aastaselt. Siberis oli talvel 40–50 kraadi külma, aga mul ei olnud midagi jalga panna, mingi ime läbi õnnestus tal mulle hiljem siiski vildid saada ja nii sain ma kooli,» ruttab ema oma mälestustega edasi.
Kodus Eestis oli kohe, kui auto oli ära sõitnud, läinud õues lahti oksjon. Asjad anti ära poolmuidu. Nõukogude võim tegi majja hiljem kaupluse ja postkontori ning seal elas aastate jooksul nii postkontorijuhataja, kauplusejuhataja kui ka külanõukogu esimees.
«Alguses oli isa meiega kaasas, aga Jõgeva raudteejaamas lahutati meid ära ja ta pandi teise vagunisse. Mingi aeg oli see vagun kohe meie taga, kuid ühel hetkel oli ema avastanud, et isa vagun on kadunud. Jõgeval vagunites olid inimesed omavahel arutanud, et see peab olema mingi eksitus. See ei saa olla tõsi. Et paar-kolm päeva ja siis lastakse meid koju tagasi, aga ...» meenutab ema vanaema juttu.
Kuidas ja mitu nädalat täpselt sõit kestis, ei oska ema enam öelda. Küll on tal aga meeles see, et sõidu ajal oli ta haigestunud kõhutüüfusesse.
Juua, juua
«Nii kui kohale jõudsime, pidi kohe tööle minema. Emale anti labidas kätte ja pandi maad kaevama. Mina jäin kõrge palavikuga ühe võõra naise juurde voodisse. Olin päev läbi korranud vaid ühte sõna: juua, juua. Aga vene naine ei teadnud, mida see tähendab. Alles siis, kui ema õhtul tuli, sain lõpuks vett,» räägib Linda.
Ükskord oli vanaema võtnud ema põllu äärde kaasa ning pannud talle puhvaika moškade (pisikesed kihulased – toim) kaitseks peale.
«Eks vanaema lootis, et saan tööliste väliköögist natuke supileent, sest muidu olin ju päevad läbi kodus söömata. Aga moškad olid igalt poolt puhvaika alla roninud. Kui vanaema õhtul koju hakkas minema ja minult puhvaika pealt ära võttis, olin üleni kuplaid täis ja paistes. Ma polnud isegi häält teinud.»
«Mäletan veel seda, et kui olid lihavõttepühad, viisid õigeusklikud surnuaiale toitu. Ja kui hakkas juba pimedamaks minema, käisime sõbranna Kaaraga haudadelt süüa otsimas. Leidsime sealt küpsetisi ja kanamune. Ja panime siis igavese jooksuga koju. Olime ju lapsed ja kartsime. Aga küllap ema oli öelnud, et minge vaadake, kas leiate sealt midagi.»
Ema mälupiltidesse on kinnistunud ka Siberi külakese porised tänavad. «Suvel määrisime jalad põlvini ja käed küünarnukkideni poriga kokku, nagu oleks meil uhked kindad käes ja sukad jalas. Siis pesime ennast tiigis puhtaks ja alustasime uuesti poriga määrimist. Mänguasju meil ju polnud,» räägib ema.
Pean tunnistama, et olen neid lugusid ema suust kuulnud juba lapsepõlvest saadik, kuid nüüd, olles ise täiskasvanu, puudutavad need hoopis sügavamalt ning teevad uskumatult palju haiget.
Lapsest ilma
Küüditamise hetkel oli vanaema Ottilie-Marie kolmandat kuud lapseootel ning detsembris sünnitas ta Siberis poja, kes sai nimeks Vello. Vanaema jutu järgi oli Vello olnud tore ja terve poiss. Kui Vello oli juba kaheksa-üheksakuune, oli vanaema ootamatult haigeks jäänud ning ta viidi koos lapsega haiglasse, sest laps sai ju veel rinda.
Õhtul oli vanaemale toodud piima-riisisuppi, mida ta andis lusikaga ka Vellole. Poiss oli suure suuga söönud ... Aga järgmisel hommikul last enam oma ema juurde ei toodud. Kuna vanaema ei osanud sõnagi vene keelt, ei osanud ta ka küsida. Alles siis, kui teda tuli haiglasse vaatama saatusekaaslane Olga Tamm, kes oskas vene keelt, palus ta küsida, kus on laps, ja sai vastuseks: umer (surnud – toim).
«Aga ema ei uskunud seda juttu. Ei saanud ju nii olla, et õhtul oli veel kõik lapsega korras ja hommikul oli äkki surnud. Ka surnukeha emale ei näidatud. Vanaema arvas, et ju mõni haigla töötaja lihtsalt omastas selle lapse. Võib-olla elab veel praegugi kusagil Venemaal,» arvab ema.
Samal ajal, kui vanaema oli olnud haiglas, kolm-neli nädalat, oli viieaastane Linda hulkunud koos oma kaks aastat vanema vennaga mööda küla ning kerjanud leiba.
«Kui ema meid lõpuks punanurgast leidis, olime olnud nii hirmunud, et ei tundnud alguses oma emagi enam ära. Emal oli õnnestunud haiglast paar suhkrutükki kaasa võtta ja sellega ta meid siis meelitas,» lausub ema. Ta kogub ennast hetke, kuid ei suuda seekord enam pisaratele vastu panna ...
«Mäletan ka seda, kuidas ühel ööl ema nuttis järelejätmatult,» räägib Linda edasi. «Küsisin küll, et mis on, aga ta ei öelnud midagi. Käskis mul vaid magama jääda. Alles hiljem rääkis ta, et sel päeval oli tulnud kodustelt teade, et isa on Sverdlovski vangilaagris ära surnud. Miks või millesse ta suri või kuhu on ta maetud, ei tea ma siiani. Äkki on veel kuskil keegi, kes oskab mulle Johannes Kuusmaa kohta mõne infokillu anda?»
Vitsaga koju
Linda elas Siberis seitse aastat. «1948. aastal tekkis emal võimalus mind tagasi saata. Olin teise klassi tüdruk ning rääkisin ainult vene keeles. Mu ema kartis, et unustan eesti keele täiesti,» meenutab Linda. Seadus võimaldas lapsi tagasi saata, juhul kui neil oli Eestis vastuvõtja. «Meid oli viis-kuus last. Ärasõidu päeval kogus villis lapsed küla pealt kokku.»
«Ma ei tahtnud Eestisse tulla. Tahtsin ema juurde jääda. Ema siis keelitas, et mine ikka, Linda, kodus on mamma, kes annab sulle võid-leiba. Aga ma ei tahtnud. Kui auto juba sõitma hakkas, hüppasin maha ja jooksin suure kisaga ema juurde tagasi. Siis oli ema võtnud vitsa … Selle eest, et ma tahtsin tema juures olla ... Isegi nälgides ...»
Tagasisõidust mäletab ema rongisõidu lõginat ja läbi vaguni põrandalaudade näha olnud rööpaid ja liipreid. «Neid ma vahtisin, aga mida ma mõtlesin ... Puhvaikapüksid olid jalas ja puhvaika seljas. Vanaema oli ilmselt need ise õmmelnud. Ta oli väljaõppinud rätsep. Ja kuivikukott oli turja peal. Kas seal oli ka mõni leivakäär või ainult koorikuid, ei tea, aga kaks-kolm nädalat, kui sõit kestis, sain sealt süüa võtta.»
1948. aasta detsembris jõudis Linda tagasi Eestisse ning asus elama oma vanaema Amalie juurde. Kui naabrinaine väikest Lindat vaatama tuli ja küsis, mis too siis oskab ka, puges ema kapi taha ning luges sealt tugeva vene aktsendiga luuletuse:
«Ema, miks isa ei tule ju koju, kas on ta kaugel veel? / Kuidas ta saab läbi tuisu ja saju, kas külm ei hakka tal reel? / Kuulsid sa emake hirnatust õues, eks olnud see Kõrvi hääl. / Küllap seal isal on saiagi põues, ka Pontu ju haugub sääl.»
Oma ema ja venda nägi Linda uuesti alles kümme aastat hiljem, olles ise juba Voldemar Panso loodud lavakunstikooli esimese lennu noor tudeng.
Täna, 79-aastasena, läheb ta Kadrioru roosiaeda president Toomas Hendrik Ilvese vastuvõtule, kui üks juuniküüditamise ohvritest. Oma kaheteistkümnest lapselapsest võtab ta kaasa kaks: 16-aastase Oliveri ja 10-aastase Timotheusi, kellest viimane tegi möödunud talvel, kolmanda klassi poisina, küüditamisest uurimistöö.