Kuidas võidelda vastu kihutava rongiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu on meie ridades ainult vana kaardivägi, ütleb Tartu Karateklubi liige Aare Ööpik, ju on noortel võimalusi rohkem. Elustiil ka teine – tšillimine ja hängimine on populaarsem.
Tallinnas pidada karate populaarsus suurem olema, teab teine klubilane, pealinnast siia kolinud Liisi Laasik: «Kõik arvavad, et see on Karate Kidi filmi pärast.»
Ööpiku sõnul tõmbavad nooremaid ehk enda poole rohkem rajumad alad nagu sportlik vabavõitlus. «Vanemad jälle arvavad, et nad on liiga vanad,» pakub ta, «samas, mina olen 52 ja ma ei arva, et olen liiga vana. Paras aeg just karatega tegeleda.»
Tänavu taasloodud Tartu Karateklubi eelkäija oli ülikooli karateklubi, mille algus jääb 1970. aastatesse.
«1982. aastal lõpetati Nõukogude Liidus karate õpetamine ära,» meenutab aastakümneid selle alaga tegelenud Ööpik, «mitteametlikult tegutseti aga edasi.»
Uuesti sai Tartu Karateklubi ametlikult registreeritud tänavu septembris. Esialgu veel kümmekonna liikmega Tartu klubi käib kaks korda nädalas koos kommertsgümnaasiumis.
Tänuväärt tegevus
«Karate on väga tänuväärt ala,» kiidab Laasik, kelle jaoks oli see esimene spordiala üldse. «Olin varem kohutavalt ebasportlik – aga karatesse võib tulla ilma igasuguse sportliku taustata ja hakata vaikselt tegema.»
Mingeid erilisi eeldusi vaja ei ole. «Võib aga astuda uksest sisse ja peale hakata,» kinnitab karateka Tanel Muul. Ka spetsiaalset varustust ei ole kohe vaja, alguses võib dressis ja t-särgis vaadata ja proovida, kas meeldib. Kui meeldib, siis juba soetada karateülikondgi.
Klassikalist shotokan’i karatet harrastavad tartlased toonitavad, et alaga tegeletakse iseenda pärast. Vastavalt arengule paraneb ka füüsis ja vaim. «Karate arendab tahet,» kinnitab Ööpik, «see ei ole, nagu vahel arvatakse, kellegi kolkimine.»
Karates saab piisava füüsilise koormuse ja hea distsipliini, sest klassikalise karate treeningu ülesehitus eeldab tihti kollektiivset tegevust. Karate sunnib pingutama – nii partneriga kui partnerita treenides.
«See on juba vaimu küsimus, kas sa suudad aru saada, et üksinda treenimine on sama pingeline kui trenn partneriga,» kirjeldab Ööpik. Pahatihti ei saa algajad aru, miks üksi
õhku vehitakse. Viimane aga nõuabki vaimset enesesundi tegutseda samamoodi nagu partneri vastu.
Klassikalise karate treening algab kihon’i ehk põhitehnikatega, sellele järgneb kata, võitlus kujuteldava vastasega. Kolmas osa on paarisharjutus ehk kumite. Kahte esimest elementi saab väga edukalt kasutada, kui parajasti paarilist ei ole. Õpitud elemente saab rakendada paarisharjutuses.
Shotokan ja muud stiilid
Mille poolest erineb shotokan teistest karate stiilidest? Vaimsed põhimõtted on sarnased, erinevus on pigem tehnilistes elementides. Asendid on teine, ründe- ja kaitsetehnikate laad ning taktika on teised.
«Kuidas võidelda sõitva rongiga – üks võimalus on astuda talle ette ja paisata ta toore füüsilise jõuga rööbastelt välja,» näitlikustab klubi juht Leho Roots, «shotokan’i puhul astutakse pigem kõrvale, vedur saab hoobi küljelt ja paisatakse niimoodi teelt välja.»
Seega on shotokan küll jõuline stiil, ent samas põikleva aspektiga. Ei ole mõtet otse vastu seista suurele jõule, parem astuda natuke kõrvale ja tabada vastast küljelt.
Klassikalise ja sportliku karate vahe on aga selles, et sportlikus saab kasutada vaid kolmandikku klassikalise karate elemente – vaid kumite’d ehk paarisharjutust. Sportlikus karates on enamasti valdav suhteliselt vaba võitlus, klassikalises on ka paarisharjutuses järjest keerulisemaid astmeid, enne kui asi jõuab päris vaba kasutuse juurde.
Sportlikus karates on eesmärk punktide saamine. Klassikalise karate eripäraks on eesmärgistatud võitlus – vastane tuleb neutraliseerida. Kõiki tehnikaid ja lööke saab kasutada vastase vigastamiseks. Kuna need on aga kontrollitud, siis tegelikult seda ei juhtu.
Seega ei tasu peljata, et Tartu Karateklubisse trenni minnes võiks tõsiselt viga saada. «Meil ei ole sellist kalduvust,» kinnitab Ööpik.
Haiget saamine siiski välistatud pole. «Ega me nüüd kogu aeg päris õhku ka ei löö,» sedastab Ööpik. Ent kõigil treenijatel on silmaalused loomulikku värvi ja ninad terved. Treening näeb ette ka löögi vastuvõtmise õppimist, pealegi täisjõuga kunagi ei lööda.
«See on kontrollitud löömine, mis eeldab väikest kontakti,» selgitab Ööpik, «ja selle käigus võib tunda teatud ebamugavust.» Tegu on ikkagi võitluskunstiga.
Ei ole klubis ka soolist diskrimineerimist. «Poisid julgevad mind lüüa küll,» muigab Liisi Laasik.
«Naisõiguslastele võib küll jääda mulje, et meil on diskrimineerimine, kuna klubis on vähe naisi,» lõõbivad mehed vastu, «aga see ei ole meie süü. Kõik naised on oodatud.»
Tallinnas oli Laasiku sõnul naiskaratekasid isegi rohkem kui mehi. Kummad siis karates tegijamad on? «Meestel on rohkem jõudu ja kiirust, aga naised kasutavad ilusamat tehnikat,» paneb Laasik asjad paika.
Karatest saab sädeme
Kuigi see spordiala on sada aastat vana, on see samas arenev ja kasvav. «Alati on midagi uut õppida,» ütleb Laasik.
Samuti on karate ala, kus jagub tegevust kõrge vanuseni. «Midagi sobivat leiab alati,» kinnitab Muul, «kui inimene viitsib iseendaga tegeleda, on karate parim.»
«Karatetrennist saab sädeme ja vaimse rahulolu,» iseloomustab Laasik, «olen käinud ka aeroobikas ja jõusaalis ning olen olnud küll rahul, aga väsinud. Pärast karatetrenni aga on tunne, et mul on endaga parem kontakt.»
Shotokan’i karate
Klassikalise shotokan’i karate treening koosneb kolmest osast:
• kihon – põhiharjutused (asend, liikumine, põhitehnikad);
• kata – kindlas järjekorras sooritatud kaitse- ja ründetehnikad, võitlus kujuteldava vastasega (tehnikad kanoonilisel, kinnistatud kujul);
• kumite – paarisharjutus.
Tartu Karateklubi kodulehekülg: www.tartu.karate.ee