Galerii: Kuremaa loss lummab mõisamängu külastajaid

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuremaa loss Jõgevamaal on retke "Unustatud mõisad" üks sellesuviseid sihtmärke ning on ennast vaatama meelitanud juba 263 külastajat.

Mõisa giid Erika Monikainen ütleb, et tänu neile inimestele on ta saanud kuulda uusi lugusid, mida edaspidi oma jutu sisse põimida. Näiteks tuli Kuremaad vaatama üks naine, kes mäletas oma vanaema mälestusi viimastest mõisnikest, kuna vanaema oli Kuremaal teenija olnud.

Üks lugudest räägib sellest, kuidas igal pühapäeval käis mõisaproua suguvõsa kalmistul, ja iga kord pidas ta karjakastelli lähedal oma kalessi kinni, et mõisatööliste lastele kommi jagada.

Proua kutsunud toda teenijat ka endaga 1918. aastal Saksamaale kaasa, aga teenijatüdruku ema ei olnud selle kaubaga nõusse jäänud.

Teine lugu on selline, et Kuremaale kippusid külla kangesti Luua mõisa preilid, sest Kuremaa mõisas sirgus palju poisse. Noorhärrad aga neist tüdrukutest eriti ei hoolinud ja kui tüdrukud jälle platsis olid, siis palusid nad, et teenijatüdruk laseks nad tagantuksest välja. Nemad eelistasid plikadega suhtlemisele üht korralikku jahilkäiku.

Jahileminek tähendas teenijarahvale aga seda, et poiste ratsapüksid pidid metsaminekuks korralikult viigitud saama. Teenijatüdruk ei jõudnud tollal ära imestada härrasrahva kommet: milleks küll on vaja metsaminekuks pükse viikida.

Mida põnevat Kuremaal veel on? Ja mida kujutab endast unustatud mõisate mäng ehk miks tasub Eestimaa mõisakoole sihipäraselt külastada, sellest saab lugeda ajalehest Tartu Postimees.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles