Mõni päev tagasi potsatas mu internetipostkasti linnavalitsuse pressiteade, et lähemal ajal korraldatakse linnakodanike küsitlus teemal «Tartu ja tartlased».
Ants Kask: palume sõna!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kodanike arvamustele toetudes tahetakse selgitada välja linna elu korraldamisel tehtud edusammud ja kitsaskohad. Tartu Ülikooli teadlaste tehtud küsitlus annab linlastele võimaluse esitada ka oma ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja eluolu parandamiseks.
Selline üleskutse on tõesti igati tervitatav ja linnarahvale teretulnud, sest on ju vana tõde: mida rohkem teadlikke ja asjalikke elanikke on linna arendamisse hõivatud, seda lihtsam on linna valitseda.
Kindlasti on meie linnas kiitmist väärivat, kuid ka küllaga vajakajäämisi. Usun, et selgub nii kiitmist kui ka laitmist vääriv ning jääb loota, et linnavalitsus arvestab agarate kodanike ettepanekutega, muutes nii linna elukorralduse paremaks.
Jäetud kõrvalseisjaks
Enamikule linnarahvast on selline küsitlemine igati meelepärane, ent mind teeb kurvaks ja on isegi solvav, et sihtrühmaks on võetud alla seitsmekümneaastased linnakodanikud, mistõttu osa tartlasi on jäetud osalusõigusest ilma. Seega just kõige auväärsem ja elukogenum osa linlastest – eakad.
Nende turjale kogunenud aastad on keha küll füüsiliselt väsitanud, kuid paljudel eakatel on vaim veel kadestamisväärselt ergas ja kadunud pole ka pika elu jooksul kogutud elutarkused. Et vanuse ülempiiri seadmisega on eakam elanikkond küsitlemisest välja lülitatud, jääb vaid arvata, nagu neil ei peakski olema oma arvamusi või ettepanekuid.
Igal aastal koostatava linna statistilise kogumiku andmetel elab Tartus enam kui
13 500 seitsmekümneaastast ja veel vanemat inimest, mis moodustab umbes 13 protsenti linna elanikest. Siit paistab, kui suur osa tartlastest on jäetud kõrvalseisjaks.
Ometi on nende teadmised, tähelepanekud, elutarkus ja kogemused justkui minevikust võetud investeering, mille eest pole vaja maksta.
Isegi vaid eakate ärakuulamine oleks nii mõnelegi kõiketeadvale ametnikule õpetlik, sest teadmata eakate probleeme ja oskamata oma nooruse tõttu neisse süveneda, on üpris keeruline leida õigeid ning eakaid rahuldavaid lahendusi.
Üheksa aastat tagasi asutati Lääne-Euroopa eeskujul ja linnavalitsuse toetusel Tartu eakate nõukoda, mis oli ja on arvatavasti praegugi üks väheseid selliseid eakate ühendusi Ida-Euroopas. Just lääneriigid on teadvustanud, et eakate elukogemusi ei tule põlata, vaid need on tulus ära kasutada valitsemise tulevikuplaanide koostamisel. Seda kõigis eluvaldkondades.
Kasutamata tarkus
Tartu eakad on oma tegemistes järginud sama joont ja nad pole endale kunagi privileege luninud. Kõik eakate nõukoja arvamused ja ettepanekud on senini mõeldud kogu linna eluolu hüvanguks ning meeldiv on tõdeda, et osaga neist on ka arvestatud.
Eks seetõttu ole eriti häiriv, et nüüdses küsitluses ei soovita enam vanema generatsiooniga suhelda ja noorem ametnikkond on justkui vilistanud põlvkondade solidariseerumisele.
Pintsaklipslasele, kes sellise sõnaõigust piirava ja eakaid ignoreeriva ideega avalikkuse ette tuli, tahaks kohe näkku vaadata. Samuti tahaks teada, mis kaalutlustel on vanemad inimesed linna elu korraldamisel auti lükatud.
Eakad ei ole ju mingi hall mass, kel pole oma arvamust. Nende seas on palju erudeeritud inimesi mitmesugustest eluvaldkondadest. Nad on Tartule vajalikud ja peaksid end noorematega võrdväärselt tartlastena tundma.
Võib-olla nii mõnelegi nooremale asjapulgale tundub minu arvamus vanakese halana, kuid seadku ta end hetkekski nende hulka, kelle sõna ja arvamusi ei taheta kuulda.
Sügisel on uue linnavolikogu valimised ja seal vanusepiirangud ei kehti, iga eaka häälel näib olevat kulla väärtus. Erakondade vahel juba käib üksteist üle trumpav võitlus – on lubaduste andmise ja valija meelitamise aeg.
Tahaks näha, mis nippidega erakonnad või valimisliidud praeguseks kõrvale heidetud eakate poolehoiu võitmiseks lagedale tulevad, sest õhus olevad 13 000 häält on vaja ju kinni püüda.
Kas eakate elus on tulemas ka muretumaid ja helgemaid aegu? Seni on nad oma ego maha surunud ja hoolitsenud rohkem järeltulevate põlvede heaolu eest, elanud kasinalt pisikese pensioniga, mis iseenesest on justkui elupikenduslaen – elamiseks vähe ja suremiseks palju.