Jaan Tooming lavastas Tartu kirjanduse maja saalis «Kalliskivi», mille esietendus oli pühapäeval. Pärast etendust tekkis mõni mõte, mida võib-olla ilma selleta ei oleks tulnud.
Monolavastus nõudlikus majas
11. aprill 2013, 09:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen Tartus tegelikult võõras. Tartus elab sada tuhat inimest ja mina olen siia sattunud Põhja-Eestist. Tartu teatrit sattusin esimest korda nägema kaheksakümnendate lõpus ja siis olin küll üsna üllatunud, nii selgelt eristus see oma raskemeelsusega Tallinna palju rõõmsamast teatrist.
Eks vahepealsete aegade jooksul on nähtud igasuguseid etendusi ja elu ennast ka. Isegi ühiskond on kõvasti teisenenud. Maailmas on inimesi juba seitse-kaheksa miljardit. Igatahes võib see arv mõne aasta pärast olla veel mõne miljardi võrra suurem.
Muret sellest oleneva ja sellest tuleneva pärast väljendabki vanameister Jaan Toominga uus lavastus «Kalliskivi», mille ta on ise kokku seadnud Dostojevskist, veel mõnest mõtlejast ja rahvapärimusest ning mis teatri mõttes on Evald Aaviku monoetendus. See asjaolu ennustab meile kõigepealt teatritegemise algust Tartu kirjanduse majas.
Nõudlik maja ja saal
See on teatri ja etenduskunstide mõttes tegelikult üsna nõudlik maja ning saal. Eks ole siit ju aegade jooksul läbi käinud kogu Eesti vaimueliit. Toominga-Aaviku «Kalliskivi» võib olla esimene nii-ütelda professionaalide tehtud lavastus selles saalis (nagu pakkus pärast esietendust kirjanik Jaan Malin), ent tegelikult on siin esinemise latt seatud ülikõrgele.
Kes kirjanduslikel teisipäevadel ja muudel üritustel vähegi käima on juhtunud, teab seda väga hästi. Kolme raamatuga Evald Aavikut nähes liikuski mõte kõigepealt Hando Runnelile, kes selle aasta alguses samas saalis «Kirjandusministeeriumi» saatele rääkis, kolm tähtsat raamatut kaasas.
Räägitakse selles saalis muidugi olulistest asjadest. Aaviku-Toominga lavastuse sõnum on aga süngeimatest süngeim, meeleparandusele kutsuv, maailmalõppu prognoosiv. Päris kohe nii pole kuulnudki ammu, et keegi räägiks. Eks see eristabki teatrit päris elust!
Inimesi on maailmas muidugi palju ja kõike muud ka, nii et etenduse paatos näib olevat inimeste vähenemisel (lavastus näeb siin lahendust tsölibaadis-kloostrielus) ja tarbimise vähendamisel. Minimalismi oligi tunda nii tekstis kui lavastuses eneses.
Pärast teatrit tuli mõni mõte, mis võib-olla ilma selleta oleks jäänud mõtlemata.
Võib-olla polegi vaimne maja, tundugu see vaimuinimestele pealegi vahel otse nagu Noa laev, nii eksistentsiaalsele sõnumile parim taust. Hoopis mõjuvamalt ümbritseks sellist teksti ja esitust tänapäevane šoppamisapokalüpsis.
Kaubamaja akende taga
Ise sammusin kaheksa paiku Vanemuise mäest alla ja tahtsin kaubamajja toidupoodi minna, aga kogu see imekaunis maja oli kinni. Minu arust oli aega veel paar tundi, aga olgu. Eksistentsiaalsed mõtisklused tekkisid minulgi, vaadates läbi suurte akende inimtühje müügisaale – pärast lavastuses nähtud misantroopiat tundus päris loomulik, et pood pole lahti, vaid süvendab kinniolevana ängi ja vastikut tunnet kogu maailmast.
Taskus õnneks oli ikka kõik veel korras ja vanaviisi ning ostsingi siis koti süüa täis.