Lavastus eestlusest riskib jääda publikukaugeks

Lavastuses mängivad Helena Merzin (vasakult), Rein Pakk, Maarja Mitt, Marika Barabanštšikova jt. Foto: Hanna Odras

Milliseid raskusi mitme­tahulise värske romaani «Tagasi Eestisse» lavastamisega kaasnes, teab kõige paremini autor Urmas Vadi ise, kuid tulemuseks on jõuline ja tähendustiine mosaiik eestlaseks ja inimeseks olemisest.

Inimeseks olemise teemat on Vadi ka oma varasemates autorilavastustes käsitlenud ning kui «Tagasi Eestisse» algusminutitel näitlejad Rein Pakk ja Helena Merzin alustavad oma dialoogi, tekib tunne, nagu oleks laval «Rein Pakk otsib naist» järg.

Tegelikult on need kaks sisult ja vormilt väga erinevad. Seni on Urmas Vadi käekirja iseloomustanud teatav õrn mõistmine ja leebe huumor oma tegelaste suhtes, seekord kohtleb ta aga nii tegelasi, näitlejaid kui ka publikut märksa karmima käega ja nõudlikumalt. Sellist lähenemist nõuab ka teema.

Eestlaseks olemisest

Vanemuise uuslavastus räägib eestlaseks olemisest ning selgub, et lühidalt ja lihtsalt pole seda võimalik teha.

Kirjastuses Koolibri töötav peategelane John (Rein Pakk) vaevleb üüratus identiteedikriisis. Ühelt poolt on selle tinginud riigireeturiks osutunud isa Herman Simmi arreteerimine ja teiselt poolt Austraalias elava eesti kirjaniku Kaupo Män­niste verine käsikiri metsavendadest, kes võitlevad isamaa eest, nii et soolikad siin ja soolikad seal.

Masendunud John otsustab isa sümboolselt maha matta ning asub kilekotitäie tuhaga Austraalia poole teele. Johni (kelle nimi on tegelikult Juhan) kandva liini kõrvale mahub lavastusse aukartust äratav hulk teisi eestlasi. Eri põlvkondadest ja erinevate vaa­detega küsimustele, mis on Eesti ja kes on eestlane.

On vanema põlvkonna pagulasi ajas moondunud mälestustega kuldsest eedenlikust Eestist, on noori, kes kodumaise ülikoolihariduse vahetavad tööviisa ja nõudepesija ameti vastu, on sõjaaegsed eestlased, kes oma isamaa eest panid nii mõndagi kaalule.

John rändab läbi nende maailmavaadete oma sisemist kolgatateed. Teda saadavad kolm painavat unenäoahvi, kelle sigadused ulatuvad pahatihti ka reaalsusse.

Viimase aasta jooksul mitmeid kandvaid rolle kehastanud Rein Paku kohta võib üldisemalt öelda, et ta mängib väga hästi Rein Pakku. Tal on üsna kindel ja väljakujunenud lavatüpaaž ning erilist karakteriloomet sinna kõrvale ei mahu.

Probleemiks osutub see siis, kui roll jääb Paku (lava)­isik­su­sele kaugeks või võõraks ning ta ei suuda seda endale lähendada.

Nüüdses lavastuses on ta suutnud küll. Rein Paku kehastatud Johnis on natuke kohmakust ja hädisust, natuke õrnust ja natuke huumorit, natuke pinget ja maailmavalu ning üsna palju Rein Pakku.

Tema kõrval etendatud rolliassortiist jäi üllatavaimana silma eriliselt säravaid miniatuure esitanud Marika Bara­banštšikova. Tabav oli ka Helena Merzini kehastatud naabrimutt, kes poolest kehast halvatuna üle lava liipab ja elutarkusi sülgab.

Ülejäänud trupile tundus lavastaja taotlus kahjuks võõraks jäävat. Ei olnud tarvilikku sära silmis ega lõõma südames.

Varjuteatrina etendatud budistlikust filosoofiast pärinev kolme targa ahvi motiiv on üheks lavastuse tugevaimaks ja mõjusaimaks lüliks.

Rainer Sarneti ja Urmas Vadi kunstiline kujundus on Vadi lavastustele omaselt askeetlik ja puhas, mõne eriti tabava elemendiga nagu skulptuurid kirjanik Männiste majas. Oluline ja sageli valus-õõvastav roll on videolõikudel dokfilmist «Riigireetur».

Lavastuses palju riske

Urmas Vadi on lavastusega «Tagasi Eestis» palju riske võtnud ja mitte igaüks neist ei õigusta ennast. Üks neist riskidest on publikule kaugeks jäämine.

Neil, kes ei ole Vadi samanimelist romaani lugenud, võib olla keeruline lavastuses orienteeruda. Kuna aga sisult on tegemist nii hingeliselt kui ka intellektuaalselt nõudliku tükiga, võib juhtuda, et segadusse sattunud vaataja annab alla ja loobub. Õnneks on nii, et teater kasvatab publikut.

«Tagasi Eestisse»

• Vanemuise väikeses majas esietendus 27. oktoobril Urmas Vadi autorilavastus «Tagasi Eestisse».

• Lavastuse kunstnikud on Rainer Sarnet ja Urmas Vadi, helikujundaja Külli Tüli, videokunstnik Henry Griin ja valguskunstnik Martin Meelandi.