/nginx/o/2012/09/30/1347876t1h17e2.jpg)
Peterburist Ahhaa teadusteatrite festivalile sõitnud kahest etendusest võluvaim oli kahtlemata Dmitri Kasatkini šõu, mis kirjeldas helisid.
Etendus ilmestas helide sündi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heli ei sünni ilma võnkumiseta. Kokku põrkavad õhuosakesed annavad helivõnkumise üksteisele edasi ning nii levib võnkumine lainetena läbi õhu. Helilained levivad ainult sellises keskkonnas, kus on ainet.
Need üsna kuivad õpikulaused mõistis Dmitri Kasatkin põnevaks muuta. Appi võttis ta ülisuure rauast helihargi ja nööri otsas rippuva lauatennisepalli, seejärel potid ja pannid, eri jämedusega torud, lihtsa joonlaua, seejärel auditooriumi esimeses reas tihedalt üksteise kõrval istuvate inimeste kehad ning lõpuks veel veega täidetud pokaalid.
Kasatkini šõu on üks neist, mida võib vaatama minna ka Peterburi teadusmuuseumisse LabirintUm. Muuseum rajati suurlinna südamesse kahe aasta eest ning peterburlased on veendunud, et see on kindlasti üks niisuguseid paiku, mida iga linna sõitnud võõras peab külastama.
Venelaste teise etenduse «Pool kilo imesid» tegelased olid Anna Baranova ja Vitali Kasjanov, kelle orkestreerimise all tehti hulk katseid, mis küsisid publikult, miks ei karda õhupall mõnikord naelu ega küünlaleeki, ning juhtus muudki lõbusat.