NÜÜD KOOS GALERIIGA ⟩ Juhan Peegli pronkskuju kuldne sära jõudis kõikide silmadesse

Tornimäe alevi teeperved olid pühapäeval autosid täis. Tornimäe rahvamaja parkimisplats samuti. Kooliesine park pidulikuks sündmuseks kenasti üles löödud, mikrofonid ja kõlarid paigas ning rikkalikud suupistelauad ja pidulikud kringlivaagnad kohvitermostega ootamas.

Tuldud oli nii Kuressaare kui Kuivastu poolt. Kokku said Tartu ülikooli ajakirjandusprofessorit ja keeleteadlast ning kirjanikku Juhan Peeglit oma südames kalliks pidavad inimesed, õpilased ja õpilaste õpilased ning kohalik rahvas.

Kui Pöide kogukonna eestvedaja ja Tornimäe kooli kauaaegne direktor Raili Nõgu hakkas viie aasta eest seisma selle eest, et Tornimäele, mis on Juhan Peegli esimese koolimaja koht, rajataks talle vääriline mälestusmärk, ei võtnud idee sugugi mitte kohe tuld.

Kas sellest ei saa mitte üks kuju kuskil võsas, kuhu Väikselt Tammilt Kuressaare poole viival teel kihutajad tulevikus vaevalt et pöörata viitsivad, küsiti.

Kas Juhan Peegel ise selle üldse heaks kiidaks, kui temalt veel küsida saaks, et mis ta niisugusest plaanist arvaks. Tema tagasihoidlikku loomust arvestades kostaks ta: oh ärge ajage hullu juttu.

Või kes peaks raha annetama niisuguse idee teostamiseks, kui see on vaid kohalik initsiatiiv? Aja kulgedes tekkis aina uusi küsimusi ...

Aga skulptor Simson Seakülast sai juba ülesande kätte ja asus Juhan Peeglist kokku pandud pilte vaatama ja kuju modelleerima. Ning Raili Nõgu ajas asja edasi.

Praegu võib öelda, et annetajate nimekirjas on üle 300 inimese ning suurannetajate hulgas on Eesti mõlema meediamaja omanikud. Juhan Peegli pronkskuju kuldne sära jõudis kõikide kohaletulnute silmadesse ja jääb loodetavasti ka koosolijate jälgedesse.

Katte eemaldamine. Foto: Aime Jõgi

Seaküla Simsoni looming ja töö vaev ning pronksivalu, kuju viimistlemine, transport ja kooliparki paigaldamine arhitekt Kristiina Renteri käe all läksid maksma kokku 58 000 eurot. «Arvete tasumisega tegeleme, aga see raha on meil olemas,» sõnas Raili Nõgu. «Kui keegi soovib veel panustada, siis pargiala edasise hoolduse katteks võib, aga ei pea. Suur eesmärk on saavutatud.»

Juuli lõpus saavad ka annetajate nimed üle vaadatud, et need jäädvustada tänutahvlile, mis sügisel paika pannakse.

Enam ei mäleta, kes neist kõnepidajaist ütles, aga keegi ütles, et kui Juhan Peegel näeks sellist hulka rahvast oma esimese koolimaja õuel, inimestest kes temast ja ta õpetusest ning tehtust päriselt hoolivad, siis ta rõõmustaks küll.

Ja see tunne oli nii tugev ja õige, et andis kõigile Tornimäel olnutele veendumuse, et Raili Nõgu alustas omal ajal õige asja ajamist ja leidis enda kõrvale õige meeskonna, kus ei puudunud teisedki temataolised naised.

Skulptor Simson annab rahvale aru. Foto: Aime Jõgi

Kas on hea tunne? Et kergendus või nii?

Aivar Simson, nägu kaabuserva all päikesest punaseks põlenud, vastas esimese hooga jah, muidugi.

Ja siis, kui reporter märkis, et ta on Juhan Peegli õpilane, vaatas skulptor küsijale veel kord otsa ja küsis omakorda: kuidas see töö siis õpilasele tundub, kas sai sarnane?

Väga, väga hea sai, vastas reporter. Just sellise kehahoiakuga oli Juhan Peegel, kui kuskil istet võttis. Just selline mõtisklev ja pisut muhelev, maailma kõverust pilgates ja saarlaslikku huumoriga kõigest üle olles ta ju oli. On küll õpetaja Juhan Peegel, niipalju kui üks pronksivalu suudab luust ja lihast ning sooja inimest väljendada – see on mu vastus.

«No vot, eks minu rahulolu sõltub just neist hinnanguist,» ütles Simson Seakülast seepeale.

Juhan Peegli kuju selja tagant, läbi puude rohelise võra paistab Tornimäe koolimaja, nüüd küll lasteaed. Foto: Aime Jõgi

Suur osa Juhan Peegli õpilasi, kes polnud kümnendeid kohtunud, olid kõik üksmeelselt kohal ja südames õnnelikud, nagu oleks noorusaeg tagasi tulnud. Vastastikku pildistati, ikka koos Juhaniga, ikka veel need ja need kursused ning grupid ning ka ainult kahekesi koos Juhaniga. Et minu Juhan, ja veel kord talle kalli tehes ta päikesest kuumaks köetud kehale.

Pärast veel praamilgi kohtudes ja koos Suurt Väina ületades püsis see tunne, et kõik me oleme omad – Juhan Peegli lapsed.

Juhan Peegli 1976. aastal ajakirjandusosakonnas õppimist alustanud kursus koos Juhani õepoja Ivo Linnaga. Foto: Jaan Ginter