Teatrimajas avanes keskaja küttesüsteem

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pm

Lutsu 2 hoone, mänguasjamuuseumi tulevase teatrimaja ehitaja tegi 18. sajandil tänastele arheoloogidele teene. Ta rajas võlvkeldrid vaid osa maja alla, ülejäänu ajas aga prahti täis. Prahi alla jäi suur osa keskaegsest alakorrusest ja selles asunud keris­hüpo­kaust ehk õhkküttesüsteem.



Hüpokauste on arheoloogid leidnud varem Tartus viie ringis, Lutsu 2 asuv ahi on aga säilinud iseäranis heas korras.



Kui teatrimaja avatakse, saavad ehk ka linlased kaeda, kuidas 13.–16. sajandini Vana-Liivimaal maju köeti. Nii hästi säilinud keskaegne objekt on iga arheoloogi unistus.



Lihtne ja tõhus

Arheoloog Aivar Kriiska kinnitusel on 18. sajandist pärineva maja all suures osas säilinud veel üks maja.



«Keskaegne elamu on säilinud terve alakorruse kõrguselt ja uskumatult hästi,» rõõmustab ta. «Hüpokauste on välja kaevatud Tartus ja teisteski linnades, aga küsimus on selles, et teist nii hästi säilinud hüpo-kausti ei ole võimalik Tartus näha.»



Nõnda loodabki Kriiska, et mänguasjamuuseum eksponeerib ahju ka Lutsu teatrimaja tulevastele külalistele. «Jess! See ongi hüpokausti plaat,» hüüatab ta leiuhunniku kõrval. «Näete – sellest august lasti soe õhk tuppa.»



Kerishüpokaust ei olnud mingi primitiivne asjandus. Pigem paneb selle lihtsa ja tõhusa kütteseadme tööpõhimõttega tutvumine mõtlema, et ehk tuleks hüpokaustid uuesti kasutusse võtta.



Näiteks nüüdisaegne kaminõhkküte juhib õhu puhuri abil mööda tube laiali, keris­hüpo­kaust aga ei tarvitanud arusaadavail põhjusil elektrit, küll aga salvestas soojust.



Arheoloog Andres Tvauri kirjutise kohaselt kujutab hü­pokaustahi endast suurt kerisahju, mille keriseruumist oli ühendus köetavasse ruumi. Köetavas ruumis, otse ahju kohal ehk siis toapõrandas, oli plaat, milles olid kuumaõhuavad. Kütmise ajal olid need suletud ja suits väljus läbi kerisekivide korstnasse.



Kütmise lõppedes suleti suitsulõõr siibriga, kütteplaadis olevatelt avadelt eemaldati katted ja soe õhk tõusis keriseruumist läbi kerisekivide köetavasse ruumi. Suurtest maakividest massiivne keris aeti niisiis paari-kolmetunnise kütmisega kuumaks ja sellest soojast aitas ka külmal talvel kolmeks-neljaks päevaks.



«Paarist kütmisest nädalas piisas täiesti,» lausub Tvauri.



Kui soojust oli toas juba piisavalt, kaeti avad taas põletatud savist või metallist kaantega.


Nõnda sai hüpokausti puhul toa temperatuuri reguleerida erinevalt hilisemast kahhelahjust täpselt oma äranägemise järgi.



Enamasti kütsid hüpokaustid nende peal asunud magamistuba, kuid leidus ka maju, kus üks hüpokaust küttis õhulõõride kaudu kahte või enamatki ruumi. Hüpokausti juurde kuulus eraldi kütteruum. Teisi kambreid soendas mantelkorstna all köögis olnud tulease, aga Vana-Liivimaal ehitati ka kaminaid.



Idee maarahvalt


Õhkküttesüsteemid olid kasutusel juba vanas Roomas. Seal kulgesid põlemisgaasid ja soe õhk koldest otse hoonete põranda alla ja seintes olevatesse kanalitesse, soojendades nõnda ruume.



Tvauri hüpoteesi kohaselt võib Eesti ja Läti alade maarahval olla teeneid selles, et algul põhjapoolses Kesk-Euroopas välja arendatud hüpo­kaustist sai just nimelt soojust salvestav kerishüpokaust.



Siinsed põlisasukad kasutasid juba aastasadu varem soojust akumuleerivaid kerisahjusid. Need ahjud kössitasid muidugi tare nurgas ja suitsu ei juhitud korstnasse, sest korstnaid polnudki.



Eesti alad ristiusustanud sakslastele-taanlastele tundus keriseta hüpokaustahi siinses kliimas puudulik. Nõnda siis võisidki linlased hakata maarahva kombel kuhjama küttekolde peale kive. Peagi võeti kerishüpokaustid kasutusele mujalgi Euroopa põhjaosas.



Vaatamata hüpokaustide tõhususele hakkasid neid juba 15. sajandil välja tõrjuma kahhelahjud. Lutsu 2 majast on arheoloogid vedanud oma Lossi tänava õppehoone keldrisse terve hulga erinevatest ajajärkudest pärinevate kahhelahjude kilde.



Teiste hulgas on Lutsu maja leidude seas ka uhke Gustav Adolfi reljeefiga ahjukahhel 17. sajandi esimesest poolest. Isikute kujutamine ahjukahlitel oli tol ajal tavapärane. Nõnda võisid katoliiklase ahjud kujutada 17. sajandi algul Poolale kuulunud Tartus neitsi Maarjat, sellal kui luterlane tellis endale Martin Lutheri kujutisega kahhelplaadid.



Nagu kinnitab Andres Tvau­ri, sai uhketest reljeefselt kaunistatud ja värvilise glasuuriga kahhelahjudest 15. ja 16. sajandil suurmood ja staatusesümbol, mille kaudu väljendati lausa usulisi ja poliitilisi seisukohti.



Hüpokaustide ajalukku kadumises oli teiste põhjuste seas süüdi nii kahhelahju moekus kui ka kasutusmugavus. «Ahi oli nurgas iluasi, aga keris­hüpokaust ei paistnud ju välja,» ütles Tvauri.



Igal juhul ei saa keskaegset õhkküttesüsteemi pidada kehvaks soojaallikaks, mida kinnitab ka see, et õhkküttesüsteemid on hakanud tänapäeval omakorda klassikalisi ahje asendama.

Tagasi üles