:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2009/11/04/261215t1ha5b2.jpg)
Varem või hiljem saab enamikul mõõt täis. Kui kevadest sügiseni käib massispordivõistluste võidupakkumine – saabuvalgi nädalavahetusel võib valida jooksu-, rulluisu- ja seiklusspordi- ning koguni nelja rattaürituse vahel. Pole ime, et ühel hetkel saab paljudel motivatsioon otsa.
Kaua sa ikka jaksad oma keha piitsutada ja vaimu sundida, rääkimata transpordile ja stardimaksuks kuluvast rahast. Eriti arvestades, et võidulootusi ning kulutuste tagasi teenimise võimalust vähemalt 99 protsendil pole.
Kes veel ei taipa, mida öelda tahan, siis olgu – teen puust ja punaseks. Hakkasin suurtel jooksu-, suusa- ja rattavõistlustel kaasa lööma kaheksa aastat tagasi. Esiotsa läksid tulemused järjest paremaks, kuni kaks-kolm hooaega tagasi areng pidurdus. Jooksus tuli kogunisti taandareng.
Küllap on seisak tulemustes, rääkimata nende allakäigust, tingitud lisanduvaist aastaist, mida sel suvel saab juba 47. Neljakümnendate keskpaigast muutub aga sportliku taseme säilitamine üha raskemaks.
Nõnda pole minuealistel ega vanematel lootustki noorematele vastu saada, ammugi mitte poodiumile pääseda. Moodsalt öeldes on tegemist sulaselge vanuselise diskrimineerimisega.
See ei pea nii edasi kestma! Siin on lihtne lahendus.
Klubi Tartu Maraton kasutab nelikürituse arvestuse määramiseks telemehe Lembitu Kuuse, omaaegse Tartu Ülikooli spordifüsioloogia kateedri õppejõu väljatöötatud koefitsientide süsteemi, mis muudab omavahel võrreldavaks jooksu, rattasõidu ja suusatamise tulemused.
Asi see poleks töötada välja selline koefitsientide süsteem, mis võtaks rahvaspordiüritustel paremusrea määramisel arvesse ka iga osaleja vanuse. Alles sel juhul, lubage rõhutada, oleks tegemist tõelise rahvaspordiüritusega.
«Mõte on täiesti intrigeeriv,» tunnistas juba kevadel Indrek Kelk, klubi Tartu Maraton juhataja. «Mulle meeldib, kui mees nurga tagant võidaks ässasid.» Kui sel nädalal pärast Tartu rattarallit küsisin, kas ta on jätkuvalt sama meelt, vastas Kelk: «Kui keegi paneks kokku valemi, mis oleks usutav – miks mitte.» Seda enam, lisas ta, et ka nelikürituse praeguse paremusjärjestuse määramine käib ju matemaatilise tehte alusel.
Paljude kergejõustiku- ja jooksuvõistluste korraldaja Mati Lilliallik andis samuti kevade hakul ideele oma toetuse. «Mõte on hea,» kinnitas ta. «Nii mõnelegi oleks see kindlasti motiveeriv.»
Aga mida kostab vanuse arvestamise peale Kuuse? «See on küll huvitav mõte!» teatab ta esimese hooga. Ja mida rohkem ta mõtet enda peas veeretab, seda silmanähtavamalt entusiastlikumaks ta muutub.
«Vanusekomponent oleks ju võimalik valemile juurde keevitada,» hakkab ta asja eksprompt vaagima. «See ei oleks keeruline.» Mõni minut hiljem on ta ideest juba täiesti haaratud. «See oleks küll pull! See oleks küll pull!» ei hoia ta vaimustust vaka all.
Kõige olulisem on asjaolu, märgib Kuuse, et vanuse arvestamine haakuks nelikürituse algse eesmärgiga. Selleks ei olnud pakkuda Raul Olle ja Allan Orase sugustele tippsportlastele koondarvestuses veel ühte võiduvõimalust, vaid meelitada hoopis rahvast aasta läbi sportima. Nõnda, vanust arvesse võttes, naaseks nüüdsete ja endiste tippsportlaste mõõduvõtuks kujunenud neliküritus Kuuse sõnul oma juurte juurde.
Tegelikult vääriks vanus arvestamist mitte üksnes neliküritusel, vaid igal rahva- (sic!) ja massi- (sic!) spordivõistlusel. Jooksutreener Meelis Minn rääkis mulle hiljuti Ameerika maratonidest, kus naised on rajale lähetatud mitu minutit enne mehi ning võitja auhinnaraha on kasseerinud see, kes siis kõige esimesena üle lõpujoone jõudnud.
Seega liigub erinevusi arvestav ja austav ning diskrimineerimist põlgav maailm ses suunas, et võiduvõimalusi jaguks võrdselt kõigile.
Eesti ei peaks siin olema sabas sörkija. Liiati usub Kuuse, et Eestis leidub piisavalt matemaatikuid, kes suudaks koostada vanust arvestava valemi, mis rahuldaks nii Kelku, Lilliallikut või keda iganes võistluste korraldajaist. Seda enam, et Kelgu ja Lillialliku, kahe Eesti suurkorraldaja toetus vanusekoefitsientide ideele on olemas.
Küllap saaks siis, kui vanus mängu tuleks, ka 99 protsenti, sealhulgas minusugused oma võimete lae ligi jõudnud, uut indu edasi harjutada. Sest lõpuks tekiks igaühel võidulootus. Olenemata kogunenud aastaist.