Vambola Paavo: turist ootab tähelepanu

Vambola Paavo
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: TPM

Lähenevast turismihooajast ja huvist Tartu vastu annab märku tänavapildis sagenev võõrkeelne jutuvada ja kesklinnas seisvad võõraste numbritega bussid. Raekoja platsil silmab juba päris eksootilisi külalisi. Tartusse tahetakse tulla ja siin olla – majutusasutustes peatub aasta-aastalt üha rohkem turiste.

Tartu püsib õigel teel ja see valmistab ainult rõõmu.

Kuid on tõsi, et enamik Eesti tänavusi turismimagneteid asub Tallinnas. Nüüd külastajatele avatud teletorni pole ilmselt mõtet niipea käiku planeerida, sest järjekorrad on pikad.

Lisaks peibutavad hiljuti avatud lennusadama angaarid igas eas huvilisi. Meremuuseumi uue ekspositsiooni avamine oli ülivõimas, telepildis nähtu põhjal võib öelda, et sisu ja vorm on kooskõlas. Põhja-Eesti ruulib täiega ning teeb heas mõttes kadedaks.

Huvipuuduse üle ei kurda ka Kohtla kaevanduspark ja Kuremäe ümbrus, Narvagi tõmbab. Suust suhu leviv positiivne reklaam on parim, mis olla saab, ning toob külastajaid juurde. Mida on meil vastu pakkuda?

Tartumaa sammud

Aasta eest avas Tartus uksed Ahhaa keskus, tõeliselt innovaatiliste ideedega koht, kus igav ei hakka. Selle populaarsust näitab pidevalt suurenev külastajate hulk ja nüüd on asutud ka Läti turgu hõivama. Lõunanaabrite juures valitseb meie Ahhaa vastu suur huvi.

Maakonnaski ei istuta käed rüpes. Saadjärve ääres avab suve harjal uksed jääaja keskus – selleteemalist ekspositsiooni pole laiemaks uudistamiseks terves lähiregioonis ega Skandinaaviaski mitte. Nii et ainulaadsus ja uudsuse võlu tõmbab kindlasti.

Sageli küsitakse, miks selline koht loodi Äksi, aga mitte Tartusse. Vastan: kus siis veel?

Saadjärv ja Vooremaa on ju tekkinud mandrijää sulamise tagajärjel. Äksi tulijat tervitavad looduslikud pinnavormid ja kindlasti saab keskuses endas avanev ekspositsioon olema kooliõpikust tuttava materjali kinnistajaks. Jääb üle soovida käivitajatele edu ja turistide rohkust. Vähemalt suudame siinmailgi midagi põnevat pakkuda.

Uues kuues on ka Alatskivi loss ja lõpuks on Tartumaalgi aru saadud, et atraktiivseid kohti peab olema. Köitvust pole kaotanud Põlvamaal asuv maanteemuuseum, kuhu tahaks alati minna – huvitavatest ideedest ja lahendustest pole seal kunagi puudust. Põlvamaal viidi ellu see, millest Tartus vaid unistati: ühte koondati vana tehnika ning sel on minekut.

Tartuski oleks aeg lõpetada vaidlused ja korrastada endine Raadi sõjaväeala, sealsed angaarid suisa ootavad uuele elule ärkamist ja atraktiivne vanatehnikamuuseum sobiks sinna suurepäraselt.

Majandusraskustes Lätis on jõutud nii kaugele, et lisaks Riia auto- ja motomuuseumile avati hiljuti filiaal Bauskas. On, mida näidata ja uudistada ning iga investeeritud euro toob hiljem mitmekordselt tagasi.

Jutt pole tegu

Eesti siseturismi õnnetus on see, et peame küll kõikvõimalikke seminare ja ümarlaudu, kutsume kokku turismiedendajaid, aga asjad ikka ei liigu soovitud kiirusel. Kõikvõimalikud sihtasutused ainult räägivad. Jääb mulje, nagu puuduks kindel visioon, millisena tahetakse oma piirkonda näha ja kuhu jõuda.

Me võime ju Vene turismitöötajatele korraldada teoreetilisi ümarlaudu, aga kui pole piisavalt paeluvaid objekte, mida «müüa», siis siia lihtsalt ei tulda ning eelistataksegi Põhja-Eestit ja Tallinna.

Kui mujal maailmas peatub reisibuss kusagil huvitavas paigas, on teenuse pakkujaid murdu, ole vaid mees ja vali. Meil peab vaene giid sageli pead vaevama, kuhu ostusoovidega rahvas suunata.

Kõige kurvem on lugu einestamiskohtadega: kui kusagil Võru- või Põlvamaal peatud bussiga mõne trahteri ees, siis teatab mossis näoga teenindaja, et praadi enam pole ja suppki saab kohe otsa.

No tehke juurde, iial ei tohi grupile öelda «ei» või «pole võimalik». Sulle pakutakse raha ja maailma kogemus kõneleb selget keelt, et see tuleb vastu võtta.

Kui vaja, siis asub omanik ise küpsetama ja keetma, nagu näiteks Ungaris või Horvaatias. Kui kõht täis, pakutakse lahkujatele suveniire ja kohalikku toodangut.

Väiksed asjad otsustavad

Hiljuti ajasin juttu ühe Kagu-Eestis tegutseva sanatooriumi töötajaga ja tema kurtis, et teekonnal piiri äärest Tartusse pole kohta, kus võiks bussi kinni pidada ning inimesed saaksid vabas õhus oma võileibu maitsta.

Pole minagi silmanud Põlva, Võru või Räpina maantee ääres ühtegi platsi, kus oleksid lihtsad lauad ja toolid teelisele jalasirutuseks või vabas õhus einestamiseks. RMK loob küll puhkealasid, aga siinseis paigus on seesugune pisiasi lihtsalt unustatud.

Ehk võtaks SA Lõuna-Eesti Turism midagi ette, keegi kirjutaks projekti ja eurorahaga saaks asi tehtud? Säherdusi einestamiskohti on kindlasti vaja tükki kümme.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus reklaamib suurelt Eestis puhkamise võimalusi ning raha kodumaale jätmist. See on võimalik, kui puhkajat oodatakse ning temast hoolitakse.

Paraku saab praegu piiri taga parema elamuse, isegi Lätis ja Leedus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles