Armukolmnurgast kadus pinge

Annika Paku kujundatud laval ja kostüümides kallab Raul Kaikmets (Karol Kuntsel) veini Helen Seriaalile (Liina Olmaru). Vesise suuga vaatab maiustustekaussi armukolmnurga kolmas tipp, kuldne retriiver Avalokites­­hvara (Andres Mähar).

FOTO: Madis Katz

Rein Paku autorilavastuse «Inimese parimad sõbrad» eeltutvustuses kirjutatakse kolmest tegelasest ja ootamatust armastuskolmnurgast, mis kõlab väga klassikaliselt. Võiks isegi öelda, et igavalt.

Igavalt seepärast, et selleteemalisi lugusid on loetud ja nähtud küll ja küll. Sisimas püsis aga lootus, et äkki on Rein Pakk käsitlenud teemat kuidagi teise nurga alt. Äkki on selles loos midagi omanäolist, meeldejäävat ja vaimukat. Midagi teistsugust, mis ei lase sel ühtlaselt suure massi sisse sulanduda ning seejärel unustuse hõlma vajuda.

Ja nii ongi.

Tabavalt mängitud Koer

Eriskummalisust süvendab asjaolu, et lisaks naisele ja mehele, blondiinist Helen Seriaalile (Liina Olmaru) ja sisearhitektist Raul Kaikmetsale (Karol Kuntsel), on kolmandaks osaliseks viimase ustav sõber hüüdnimega Koer. Kuldne retriiver Avalokiteshvara (Andres Mä­­har) usub tõega, et ta on ini-mene, ja näeb sedamoodi ka välja.

Õigupoolest ei pruugi alguses kohe aru saadagi, et tegemist on neljajalgse lemmikuga, kes diivanil laisalt lösutab. Näitleja sisemine ümberkehastumine avaldab aga muljet, kui mõelda juba ainuüksi sellele, kuidas Mähari mängitud Koer hüpnotiseeriva pilguga kausi sees olevat ning käest kätte rändavat maiust pingsalt jõllitab.

Koer tõuseb ühtlasi lavaloo tähelepanu keskpunkti ning omavahelistest suhetest kerkib omakorda esile Mähari Koera ja Olmaru Heleni oma.

Kuntseli kehastatud Rauliga, kes elab oma vingete projektide vaimus ning piirdub blondide ja brünettide üle teoretiseerimisega, Helenil erilisemat kontakti ei teki. Seetõttu ei peakski armukolmnurga teemat rõhutama. Vähemasti mitte traditsioonilises mõttes, et on naine, mees ja armuke.

Pigem tõstab lavastus esile oma sisemise mina ülesleidmise olulisuse ning selle, millist rolli võib sealjuures mängida üks koer. Kuidas too, hingede päästja, võib kiiresti tajuda täpselt, mis on sügaval maski taga peidus, ning aidata inimesel selleni jõuda. Seda isegi pealtnäha tühise blondiini puhul, kelle nimi räägib juba enda eest.

Mõningane rahulolematus

Visuaalselt lisab tervikule efektsust Henry Griini videokujundus. Tegevuse taustale on projitseeritud fotod ühes liikuvate kujutiste ja näitlejate kehastatud tegelaste varjumängudega.

Olgugi et ma ei lahkunud saalist küsimusega «Miks see tükk lavale toodi?», tundsin  mõningast rahulolematust.

Esimestest momentidest peale mõjus kõik kaasahaaravalt, ühest hetkest alates hakkas aga huvi laval toimuva vastu vähehaaval kaduma. Pärast seda, kui Koer ja Helen olid leidnud ühise keele.

Sestpeale hakkasid sündmused kulgema vahest liiga etteaimatavaid radu pidi. Kadus põnevustunne, et huvitav, mis nüüd edasi saab. Jäi vaid ühtlane ja vaikne liikumine lõpu poole ilma erilise puändita. Oma iva on aga lavastusel olemas ning vaadata sünnib ka.

Tagasi üles
Back