L, 28.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Priit Pullerits: las veri lennata!

Priit Pullerits
Priit Pullerits: las veri lennata!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Peeter Langovits

Mõned ajavad imelikku juttu, pannes kinodes jooksva kassafilmi «Näljamängud» («The Hunger Games») ühte patta teismelisi hullutanud «Videviku»-saagaga. Aga «Näljamängud» on romantikast kaugel. Film näitab reljeefselt, mida inimkond tegelikult januneb – verd tarretama panevat vaatemängu.


Sport, eriti nüüdisaja sport, on seda janu üha entusiastlikumalt kustutamas.

Andke adrenaliini ja pisaraid, draamat ja tragöödiat, röögib publik.

Publikut tuleb kuulata, sest muidu kaotab sport laiema mõtte. Aga ärge arvake, et draama on see, kui Riia VEF kostitab BC Kalev/Cramot viimasel sekundil võiduka kolmesega, mille kohtunikud loevad ekslikult kaheseks.

Draama ei ole ka see, kui Serbia lööb jalgpallis Eesti vastu viimasel minutil võiduka värava, jõuab juubeldadagi, kuni kohtunik teatab: oli suluseis! Ja draama, ammugi mitte tragöödia pole ka see, kui Andrus Veerpalu dopinguproov osutub positiivseks – medalid jäid ju alles.

Las ma ütlen teile, mis on spordis tragöödia. Tragöödia on see, kui Kanada suusakrossisõitja Nik Zoricic maandus kuu keskel Šveitsis MK-etapil viimase hüppe järel turvaaeda ja sai surma. Tragöödia on see, kui neljakordne X-Gamesi võitja vigursuusataja Sarah Burke kukkus aasta algul viie meetri kõrguste seintega superpipe’i rajal surnuks.

Tragöödia on see, kui Gruusia noor kelgutaja Nodar Kumaritašvili lendas Vancouveri olümpial pööraselt kiireks tehtud rennist vastu metallposti ja sai surma. Peaaegu tragöödia mõõdu andis välja ka see, kui Austria parimaid kiirlaskujaid Hans Grugger maandus aasta tagasi Kitzbüheli kurikuulsal rajal pärast pikka õhulendu peaga vastu maad. Temal vedas: arstid suutsid ta elu päästa.

Ei maksa vagurat nägu teha, nagu poleks sedasorti traagilised juhtumid need, mis publikut erutavad. Vaadake näiteks ringrajasõitude reklaamklippe. Olete märganud, kui olulised on nois kaadrid, kus mootorrattur juhitavuse kaotanud tsikli seljast käkaskaela rajale prantsatab või vormel vastu piirdeid põrutab? Aga olete ka mõelnud, millega sellised intsidendid lõppeda võivad?

Või on juba meelest läinud, kuidas hukkus tosin aastat tagasi Tallinnas kuulsa Mani võidusõidu 26-kordne võitja Joey Dunlop? Ta sõitis märjal rajal vastu puud. Või mismoodi hukkus seitse aastat tagasi Markko Märtini kaardilugeja Michael Park? Märtin sõitis Suurbritannia rallil suurel kiirusel kurvis teelt välja vastu puud.

Need, nagu märkasite, on just sedalaadi õnnetused, millistega publiku tähelepanu võita. Selle vahega, et reklaamides näidatakse õnnetusi, kus inglid olid sportlase poolel.

Inimkonna vaatemängujanu on taandamas sportlasi surmapõlgureist gladiaatoreiks. Tavalised mõõduvõtud, kus heledas vormis džentelmenid astusid rajale, et selgitada, kes läbib kaksteist ja pool staadioniringi kõige kiiremini, ei paelu enam peaaegu kedagi. Nüüd on vaja pakkuda elamust, mis publikul hinge kinni lööb.

Mäletan Torino olümpialt naiste lumelaua rennisõitu. Üksteise järel said seal valusa trauma kaks jaapanlannat ja kaks hiinlannat. Tosinast finalistist lõpetasid esimese vooru rahvast ahhetama paneva kukkumisega tervelt pooled. Võib kihla vedada, mida suurem jagu publikust arvas: selline šõu oli piletiraha igati väärt.

Nüüdisaja spordis ei piisa enam sellest, et selgitada parim. Vaja on ka kombata piire ja neid nihutada. Piire trauma ja tervise vahel. Piire isegi elu ja surma vahel. Ärge arvake, et liialdan. Kui noor grusiin oli Vancouveri kelgurajal, kus kiirus küündis 153 kilomeetrini tunnis, end treeningul surnuks sõitnud, tõid ehmunud korraldajad võistlustel stardijoone madalamale.

Mõni päev hiljem alanud skeletonivõistlusel, kus rennis kihutatakse pea ees, nihutasid nad stardikoha jälle üles tagasi. Põhjendus: sest kelguvõistlusel ju keegi surma ei saanud.

ROKi president Avery Brundage lausus pärast 11 Iisraeli sportlase tapmist Müncheni olümpial ajaloolised sõnad: «The Games must go on.» «Mängud peavad jätkuma.» Jätkuma, mis ka ei juhtuks. Freddie Mercury nüüdisajastas toda sõnumit, kui laulis enne oma surma: «Show must go on.» «Vaatemäng peab jätkuma.»

Ja jätkubki. Kuni, kes teab, äkki näemegi ühel päeval taas sportlaste heitlust nagu vanas Roomas, elu ja surma peale. Selliseks heitluseks, nagu näitab «Näljamängude» üleilmne publikumenu, on inimkond paljus juba valmis.

Märksõnad
Tagasi üles