Saja-aastane keedab pojale putru

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaama tänavas elav Elfriede Barth sai eile 100.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartlasel Elfriede Barthil oli eilseks suur pidu seljataga. Juba laupäeval võttis tema juures laua ümber kohad sisse paarkümmend inimest, kõige väiksemad mudilased möllasid laua all.

Pidu oli rõõmus – seda märkisid rõdu peale jahedasse tõstetud ämbridki, mis kõik roosipuhmaid täis. Nalja tehti palju ja naerdi nii, et vatsad haiged.

«Me olemegi selline hästi sõbralik suguvõsa, kus musti lambaid ja kraaklejaid ei ole,» ütles 76-aastane poeg Jaan Märtin, keda mäletatakse hästi kui Eesti endist peaepidemioloogi. 79-aastane tütar Margit Allas on pidanud terve elu aga õe ametit, töötades lastehaiglas, psühhiaatriakliinikus ja kirurgiaosakonnas.

Juubilari noorim laps on 64-aastane Avo Barth, kes on olnud elupõline autojuht, ning just temaga koos Elfriede Barth Jaama tänavas praegu elabki.

Endiselt pere juht

«Majapidamine ja rahakott on ikka minu käes,» rõhutab Elfriede Barth kindlameelselt oma poja poole vaadates. Vanemad lapsed – Margit Allas ja Jaan Märtin – hakkavad seda kuuldes tasakesi naerma, kirjeldades värvikalt, kuidas nende vend Avo ema käest paar päeva tagasi riielda sai, nii et küll oli. Avo oli salaja suitsetamisega vahele jäänud, ja pragamist siis jätkus.

«Ema ise ei ole elus suitsu teinud ega piiskagi alkoholi maitsnud,» sõnab poeg Avo tunnustades ja iseenda nikotiiniviga natuke häbenedes ning lisab, et muidu elavad nad koos väga sõbralikult.

Elfriede Barth teeb igal hommikul 64-aastasele pojale kaerahelbeputru, poeg aga keedab saja-aastasele emale kohvi ja ühe muna.

Külalisi vooris

Eile oli laud suures toas veel pidulikult kaetud ja kohvimasin muudkui töötas. Isegi rahvaloendaja Anu Unt, kes oli Elfriede juba mõne aja eest ära loendanud, astus läbi, et nii erakordset inimest õnnitleda.

Ka tuli juubilari vaatama Maimu Särak, kes on olnud Elfriede hea sõbranna viimased 25 aastat. Kui Elfriede Barthilt tema elu kõige ilusamate aegade järele pärida, vastab naine, et kõik on olnud ilus.

Vaid sõjaaeg oli raske, kui ta oma esimesest, mõisavalitsejast mehest Karl-Arnold Mär­ti­nist ilma jäi – mees hukkus Tartu lähedal Emajõe-lahingutes. Ja ka pärast sõda oli raske, kuni ta kohtus oma teise kaasaga, Voldemar Barthiga, kõrgelt hinnatud ehitusmehe ja maalriga.

Juubilar kasvas üles Kastre mõisa puusepa kolmelapselise pere keskmise lapsena ning sai kooliharidust viis talve.

Tagasi üles