Kirjanik rikastab tartlaste mälu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kui Olev Remsu õppis aastatel 1955–1966 Hugo Treffneri asutatud koolis, oli see ametlikult algul Tartu 1. keskkool ja aastast 1958 A. H. Tammsaare nimeline Tartu 1. keskkool. Õpilase nimi oli sellel ammusel ajal Olev Remsujev.

FOTO: Alar Madisson

Küsimustele vastab Olev Remsu, kelle romaan «Musketäride muundumised» ilmus jaanuari lõpus. Raamatus on rohkelt kirjeldusi 1960. aastate Tartu eluolust, peategelane on Tartu


1. keskkooli õpilane.





Teie «Homses karikakras» (1976) on juttu Tartu koolipoiste musketäride kambast, millest saab noorte esteetide ring KRAHV. Äsja ilmunud raamatus tegutseb poiste kirjandusrühmitis SMNM. Kui palju on uus romaan vana lühiromaani muundumine?


See KRAHV oli mul meelest läinud. Tänan tähelepanu juhtimast. Muundumine? Ilmselt seevõrd, mis ma ise olen 30 aastaga muundunud. Ja siin on kaks õiget vastust: olen täpselt samasugune nagu siis, ja teiseks – olen absoluutselt teistsugune.

Kui palju olete Tartust ja koolipoiste elust selles linnas veel kirjutanud?


«Musketäridele...» eelneb paar aastat vihikuna ilmunud koolilugu «Rudimoisi isa», mis paigutub ainevalla käsitlemisel kronoloogilises järjekorras esimeseks ning mille üks kriitik ristis heftromaaniks.

Seejärel tuleb «Homne karikakar», mis on ju samuti heftromaan, olgugi et seda sõna 1976. aastal ei pruukinud keegi, ning siis «Musketärid...».


«Rudimoisi isa» ette alustasin «Supilinna poisse», mis on kahjuks pooleli jäänud. «Musketäridele...» järgnevatest osadest on mõned valmis ja ilmunud kas tervikult või katkendina Loomingus. Kunagi peab sellest tulema haruline jõgiromaan «Tartu, Tallinn ja kõik muu».

«Musketärides...» on kirjeldusi umbes 45 aasta taguse Tartu koolielust ja tänava-melust, Tempo kohvikust ja Volga restoranist, EKP-st ja KGB-st, sõudmisest ja kirjandusest jpm. Kui palju nõudis kirjutamine tuhnimist arhiivides ja raamatukogudes?


Pärast suuri keerutamisi olen tabanud lihtsa tõe – kõige õigem on ammutada kirjutusmaterjali sellest, mille sa ise oled läbi elanud, läbi tunnetanud. Kõik on olnud mälus tallel. Võibolla hoiti seda ajus just selleks, et ma kunagi paneksin kirja...

Muide, toona ei öeldud KGB, pruugiti üksnes sõna julgeolek, ja minugi tekstis on nõnda. Tahtsin olla sada protsenti ajastupärane, ja sealt siis ka tänavate nõukogudeaegsed nimed, mis kuuluvad meie ajalukku ja peaksid kui ohud meeles püsima.

Tundsin, et ma tean Tartu kohta mõndagi, mis ei kuulu ainult mulle, ja mingil määral olen ma lausa kohustatud meie kollektiivset mälu rikastama. Sestap kirjutasingi. Püüdsin, et lugu oleks võrdselt kooli- ja  Tartu-romaan.

Vastse romaani lõpus jääb mõni päev pärast Tartu 1. keskkooli lõpuaktust peategelane Kolla, ametlikult Nikolai Mjarg, ekslema Pärnu lähedale, ise samal ajal viinaga oma hüpererektsiooni välis- ja seespidiselt leevendades. Kuhu Kolla välja jõuab?


Sellest räägib teine köide, mis on veel kirjutamata.

Mida õpetlikku pakub «Musketäride...» romaan tänastele lõpuklasside õpilastele?


Ehk võiksid nad mõelda, kui hea on olla vaba, okupatsioonist vaba. Samas ehk sedagi, et inimlike väärtuste ja hoiakute tasemel pole suurt muutunud midagi, et elati umbes samasugust elu sellest hoolimata, et ei olnud mobiiltelefone ega internetti ning trügijad lehvitasid punalippe.

Kuidas te tulite selle peale, et lisada raamatusse «Sõnastik nende lugejate tarvis, kes kirjeldatud ajal veel ei elanud»?


Sõnastiku lisas toimetaja Jaan Isotamm alias Johnny B, kellele ma selle ja üldse toimetamise eest olen väga tänulik. Mul endal ei tulnud sõnastik kahjuks mõttessegi. Tahaksin, et koostöö temaga jätkuks.

Nikolai Mjarg on sportlike saavutuste nimel karsklane. Kuidas on teie suhtumine karskusesse aastate jooksul muutunud?


Jaa, see on pendeldanud siia-sinna ja ma ei kahetse. Mis tehtud, see tehtud, kahju on ainult sõpradest, keda alkohol on neelanud. Ja neid on minu lähedalt langenud nagu loogu. Ennast ma siiski reeturina ei tunne, usun, et mind päästis sport.

Kui palju on «Musketäride muundumistes» autobiograafilist ollust?


Las lugeja arvab seda ise!

Kui palju te praegu peate ennast tartlaseks? Kui tihti te Emajõelinnas käite ja mida te siis kindlasti vaatate?

Tegelikult olen ma jäänudki tartlaseks. Indrek Hirv on kuskil enda kohta kasutanud väljendit tartlane eksiilis, see sobiks mullegi.

Mulle on äärmiselt tähtis kõik, mis Tartusse puutub. Ma käin isegi Tallinnas Tartu Ülikooli / Rocki mänge vaatamas ning hõiskan oma kodulinna meeskonna poolt hoolimata isegi asjaolust, et see alkoholi reklaamib. Kiindunu andestab kõik...

Paar korda aastas sõidan ma Tartu jalgrattaga risti-põiki läbi, vaatan kõik uusrajatised üle. Mulle tundub, et ehitatakse mulle, ehitatakse minu linna.
Väga tahaksin tagasi!

Mida teie kui Tallinna elanik tooksite esile tallinlaste ja tartlaste eluolu erinevustest?


Ma julgen öelda ainult kultuurielu kohta.

Tartus mängib otsustavamat rolli kui Tallinnas teoseväline taust. Tartus kehtestatakse ennast pigem isikliku sebimisega kui loominguga.

Ka mängivad Tartus kõiksugu sidemed olulisemat rolli. Tartus loeb üksikute autoriteetide sõna rohkem kui Tallinnas, nende hinnang mõjutab teisigi inimesi, kes siiski võiksid usaldada rohkem oma maitset ja pead.

Kuidas tulete toime praegusel ajal, kui elu läheb kardetavasti üha raskemaks?


Raskelt. Jäin sel aastal ilma kulka stipendiumist, ka loenguid on jäänud üha vähemaks ja vähemaks.
Ega ma teagi, mis saab, kuigi kirjutamist ei sooviks katki jätta.

Kirjanik ja filmidramaturg Olev Remsu

• Olev Remsu (Remsujev) on sündinud 1. novembril 1947 Tartus.
• Lõpetanud Tartu 1. keskkooli (1966), Tartu ülikooli žurnalistina (1972) ning Moskvas stsenaristide ja režissööride kõrgemad kursused filmidramaturgina (1982).
• Kirjanike Liidu liige aastast 1988.
• Raamatudebüüdina ilmus 1976 lühiromaan «Homne karikakar», tänaseni on tulnud trükist ühtekokku 19 raamatut.
• Seni viimased dokfilmid on «Nagu noor jumal» (2005) ja «Orjus Eestis ehk Paljajalu mustal mullal» (2003).
• Abielus, tütred Mari (29) ja Kadriliis (27) ning pojad Ott (19), Rein (18) ja Olle Risto (7).
 

Tagasi üles