Rita Holm: Ehkki Eestis napib terapeute, ei jää seksuaalkuritegude ohvrid abita

Seksuaalkasvataja ja -nõustaja Rita Holm Foto: Helen Marz

Laste seksuaalkasvatus on oluline seksuaalkuritegude ennetamiseks. Selle vajadust rõhutavad ka lapsena väärkoheldud inimesed, kes vastavate tugigruppidega on liitunud.

Alushariduse pedagoog Eeva Holm avaldas eelmisel suvel Postimehes ilmunud arvamusloos arvamust, et varajane seksuaalkasvatus on kurjast, sest sellega võetakse lapselt ära teda kaitsev loomulik häbitunne. See pole nii.

Nüüdisaegne seksuaalkasvatus õpetab lastele muu hulgas, kuidas ennast pedofiilide ja teiste väärkohtlejate eest kaitsta, ja ka seda, kuidas vajaduse korral abi otsida. Seksuaalkasvatuse üks ülesanne on just seksuaalkuritegude ennetamine.

Kolm aastat tagasi sel teemal oma esimest arvamuslugu kirjutades ei osanud ma arvata, millise pommi lõhkema panen. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, olen ennast seksuaalnõustajaks koolitanud ja loonud Eestisse organisatsiooni aitamaks seksuaalvägivalla ohvreid. Samuti on väga paljud mind toona räigete sõnadega rünnanud ja laimanud inimesed kätte saanud oma karistuse. Selle taustal loodan kogu südamest, et kui nad kavatsevad veel kedagi veebis solvama ja laimama hakata, siis nad ehk vähemalt mõtlevad veidi, enne kui «Enterit» vajutavad.

Ühtlasi on Eestis seksuaalkasvatuse alal palju muutunud. Tervise arengu instituudi info järgi on aastatel 2020–2022 koolieelses eas laste seksuaalkasvatuse koolituse läbinud 384 inimest, aga tegelikult on neid veelgi rohkem.

Seksuaalkasvatuse vajalikkust eelkoolieas kinnitab ka tugigruppide statistika. See ütleb, et 56 protsenti ohvritest on seksuaalvägivalda kogenud enne kuuendat eluaastat. 72 protsendil juhtudest oli väärkohtleja pereliige. Niisiis ka lasteaialaps peab oskama end kaitsta, sest kahjuks võib mõnikord tema jaoks kõige ohtlikum koht olla kodu.

Oleme Soome 30 aasta pikkuse praktika kohandanud Eesti oludele sobivaks.

Maailma praktika ja ka Eesti spetsialistid ütlevad, et osalemine tugigrupis koos terapeudi juures käimisega on kõige efektiivsem meetod seksuaalvägivalla ohvrite aitamiseks. Meie esimeste tugigruppide tööpõhimõtted olen koos grupijuhtidega välja töötanud Soome organisatsiooni Delfins Ry kogemuste põhjal. Aastate jooksul on meil aga välja kujunenud täiesti omanäoline formaat – oleme teise riigi 30 aasta pikkuse praktika kohandanud siinsetele oludele sobivaks.

Miks inimesed meie gruppidega meeleldi liituvad? Üks peamine põhjus on anonüümsus, sest me ei küsi osalejate isikuandmeid. See tagab turvatunde, sest seksuaalvägivalla ohvritel on häbi ja süütunde pärast väga raske oma traumast rääkida. Hiljaaegu liitus ühe grupiga inimene, kes kuulis meist kolm aastat tagasi ETV «Pealtnägija» saatest, ent tal oli vaja veel aastaid julgust koguda, et lõpuks see oluline samm astuda.

Meie kaheksas grupis üle Eesti on praegu liikmeid veidi üle saja. Osa teeb vahel lapse sünni, välismaal õppimise ja muude põhjuste pärast pause, osa tunneb end juba nii hästi, et ei vaja grupi tuge. Nad teavad samas, et võivad iga kell tagasi tulla.

Tartus on töötanud kaks mittetulundusühingu gruppi ja teine grupijuht minu kõrval on seksuaalterapeut Annika Tamme. Meid ühendab ka iga-aastane traditsiooniline suvelaager, kus on võimalik osa saada juhtivate terapeutide Kait Sinisalu ja Kaire Talviste grupiteraapiatest. Samuti saavad eri piirkondade inimesed seal omavahel tutvuda ning see annab soovi korral võimaluse ka grupiväliseks suhtlemiseks.

Kahjuks pole kõikidel võimalik maksta terapeudi kallist tunnitasu. On küll asutusi, kus pakutakse tasuta teraapiat, ent teada on juhtumeid, kus inimesed on seal kogenud taasohvristamist, sest mõnel tasuta teenuse pakkujal on tegelikult puudunud oskus traumeeritud inimestega töötamiseks. Teenuse on heaks kiitnud ametnikud, kes nähtavasti pole mõistnud seksuaaltrauma olemust – nad ei saa täpselt aru, millist abi inimesed selles olukorras tegelikult vajavad.

Eestis on suur probleem pädevate terapeutide nappus, sest kõikidel kliinilistel psühholoogidel pole teadmisi seksuaalvägivalla ohvritega töötamiseks. Ka pole nende väljaõppe osa oma isiklike teemadega töötada, mis on efektiivse protsessi vältimatu eeldus. Paraku ei ole eneseteadlikkuse tõstmine, nagu ka vägivallaga tegelemine, alati osa ülikooliõppest. Olen vestelnud mitme magistrandiga, kes meeleldi kuulaks loenguid seksuaalvägivallast. Nad janunevad teadmiste järele, aga mida pole, seda pole.

Tuleb kiita Tartu linnavalitsust, eriti abilinnapea Gea Kangilaskit, kes on meie muret raekojas esile tõstnud. Tänu linna toetusele tunnevad gruppides osalejad, et ka neid on lõpuks kuulda võetud. Aastaid on nad pidanud oma lapsepõlvetrauma endasse sulgema ja hambad ristis kõikide probleemide kiuste üritama edasi elada. Lõpuks ometi on abi olemas ja seda võimaldab nende kodulinn, näidates, et iga kodaniku mure on oluline ja seda võetakse arvesse.

Mida grupis osalemine annab? 26-aastane Ester on meile kirjutanud järgnevat:

«Enne gruppi tulekut ma teadsin, et väärkohtlemine on toimunud, aga see oli justkui tumm, samas vali tormiseisak minu peas, kehas ja mõistuses. See lämmatas elu igat aspekti ja immitses sellele seatud kaane vahelt välja. Ent ma ei saanud päriselt aru, mis toimub.

Sellest ajast peale, kui ma gruppi tulin, on justkui punn pudelilt lennanud ja kõik maetud, summutatud emotsioonid on hakanud välja voolama. Olen saanud naerda, nutta, tunda südamest kaasa, kuulata kaasosalejate lugusid, tunda seda ülekohut, ent ka ometi samastumistunnet, mida kuskilt mujalt leidnud ei ole.

Grupis ei mõista osalejad üksteist hukka. Olen saanud südamelt ära nii mõnegi loo, milles tunnen end süüdi, aga mis võeti ometi avalisüli vastu, ilma ühegi halva sõna või süüdistuseta. Sest mõistetakse, kuna kõik on sarnases olukorras olnud. Meie kõigi kallal on kasutatud vägivalda – vaimset, füüsilist, seksuaalset. Meilt on võetud mingil hetkel ära autonoomsus ja kontroll selle üle, keda me oma keha lähedale laseme. Meie «mina» on halvatud ja haavatud, meie piiridest on üle astutud ning meie pilt turvalisest maailmast igaveseks lõhutud, kuna meile on juba nii varakult, lapseeas tõestatud, et maailm pole turvaline koht ning teisi inimesi ei saa usaldada.

See grupp on koht, kus saame lõpuks tõusta püsti ja võtta kontrolli tagasi. Juhtunu tunnistamine ja sellest rääkimine on oluline, kuna oleme samaväärselt õiguslikud rääkima juhtumitest, mis on mõjutanud meie elu kõige negatiivsematel viisidel. Võtame tagasi kontrolli, kui tunnistame, et see on meiega juhtunud, ja me oleme selle üle elanud. Süü ei lasu mitte mingil viisil meie peal, vaid nende koletiste peal, kel on olnud jultumust astuda üle meie siiraste, habraste piiride ja võtta meilt kõik. Me võtame nende tegudest rääkimise teel tagasi oma õiguse, austuse ja väärikuse oma keha ja emotsioonide üle. Meile sai osaks midagi jubedat, millesarnast ükski elusolend ei vääri. Ent sellest hoolimata me jäime ellu ning oleme siin, et toetada üksteist ja teisi hingi, kes on pidanud sarnast saasta kogema ja läbi elama.

See on koht, kus meie mõtetel, häälel, sõnadel, tunnetel on oma jõud ja koht ning me oleme väärt neid kasutama, et end jälle üles leida.»

32-aastase Ingridi mõtted on sellised:

«Terve elu arvasin, et mul on ainult ärevushäire, võtsin ja võtan endiselt vastavaid antidepressante. Alati haletsesin end, et mis minuga lapsena toimus. Aga alati tegin seda üksi. Teistele teen ikka hea tüdruku nägu, sest nii on kombeks. Selle meelsusega olin üksi 34 aastat. Võid küll sõpradele rääkida, nad tunnevad siiralt kaasa, aga tegelikult ei tea nad seda tunnet. Ka mitte seda, kuidas seksuaalse väärkohtlemise ohvrite mineviku õudusi nii meedias kui ka näiteks töökollektiivis alahinnatakse – see on üks rõve teema, millest on vaja kiiresti üle minna või mida lausa mitte uskuda.

Alles tugigrupis sain aru, et mul on komplekshäire – ei ole ainult ärevus, on silmipimestav häbi, pettumus inimestes, viha nii vägivallatseja kui ka enda suhtes. Tugigrupis tundsin esimest korda, et ma pole oma emotsioonidega üksi. Kõik need inimesed mõistavad mind.»

Miks on ohvritel siiski nii raske abi otsida ja miks sellega viivitatakse? Seda uuris oma bakalaureusetöös «Laste seksuaalse väärkohtlemise peiteaeg» Tartu ülikooli tudeng Berta Viikberg. Tema tehtud küsitluses osalesid ka meie tugigruppide liikmed.

Uurimuse tulemusel kujunes vastajate seas keskmiseks seksuaalse väärkohtlemise peiteajaks 12,5 aastat. Peiteaeg on keskmisest pikem väikese lapsena väärkoheldud inimeste seas ja neid on meie gruppide liikmete hulgas üle poole.

Seksuaalne väärkohtlemine peaks olema kuritegu, mis ei aegu mitte kunagi.

Uuring tõi välja, et meedias võiks seksuaalset väärkohtlemist rohkem kajastada, sest see julgustaks ohvreid abi otsima. Seda fakti tõestab seegi, et pärast eelnimetatud «Pealtnägija» saadet võttis meiega kolme päeva jooksul kontakti üle poolesaja inimese. Praegu aga tuleb uusi liitujaid tasapisi, 1–2 inimest kuus.

Kui käisime kohtumas sotsiaalkaitseminister Signe Riisaloga, tuli jutuks, et seksuaalne väärkohtlemine peaks olema kuritegu, mis ei aegu mitte kunagi. Valmistame parasjagu ette selleteemalist rahvaalgatust.

Kuidas liituda meie sõbraliku perega? See on väga lihtne: tuleb julgus kokku võtta ja kirjutada. Kõik on esimest kontaktivõtmist kartnud, aga hirm möödub ja edaspidi hakkavad paljud juba kannatamatult ootama järgmist kohtumist. Et inimesi julgustada, on meil uutele tulijatele sissejuhatav vestlus, kus koordinaator selgitab põhjalikult, kuidas grupp töötab.

Me ei jäta ka kohtumiste vaheajal inimest ilma abita. Kui on mingi probleem, on võimalus kirjutada. Vastuse saab tavaliselt juba samal päeval. Alati leidub keegi, kes on valmis sind ära kuulama: kas koordinaator, grupijuht või kogemusnõustaja.

Meie mittetulundusühing võitleb selle nimel, et lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenud inimesed saaksid abi ja tuge. Samuti selle nimel, et Eesti lastel oleks turvalisem elada ja et nad teaksid, kuidas ennast kaitsta ja abi otsida. Me saame üheskoos Eestit paremaks muuta.

ABI JA INFO

• Tugigrupiga liitumiseks tuleb kirjutada aadressile [e-mail] või [e-mail].
• Kodulehelt svtugigrupp.ee on leitavad grupijuhtide tutvustused ja organisatsiooni lugu asutamisest alates.
• Mittetulundusühingut saab toetada, tehes annetuse arvelduskontole EE631010220290532226 / MTÜ EESTI SV TUGIGRUPID.