Tartu linna 2012. aasta eelarve kava jätab ühelt poolt mulje higilõhnast ja teiselt poolt tüürimeheta triivivast laevast. Tehnilist tööd on sellega tehtud palju ja aritmeetiliselt kõik hästi klappima aetud, kuid reaalne ega ka linna elu edasi viiv see lõpptulemus küll ei ole.
Eelarve kasv on näiliselt väga soliidne – 7,9 protsenti. Kuid teeme asjad võrreldavaks. Kõigepealt peavad nn investeerimistegevuse tulud kasvama 15,9 protsenti ja finantseerimistegevuse tulud 7 protsenti.
Suurem võlakoorem
Püüan seda inimlikult selgitada.
Linn saab mingi summa (12,9 miljonit eurot) uue silla ehituseks. 2011. aasta eelarves seda polnud, seega see summa suurendab kasvuprotsenti. Teiseks tähendab see seda, et linn võtab laenu (finantseerimistegevuse tulud) 8,4 + 2,6 miljonit eurot.
Kogu kriisiaja hoidis Tartu laenuvõtmise limiiti kui viimast hädaabinõud rasketeks aegadeks, nüüd siis plaanitakse see ära kasutada. Kas nüüd on ajad veel raskemaks läinud? Pealegi armastab vabariigi valitsus kogu aeg rõhutada: laen tuleb meie lastel ükskord tagasi maksta …
Kui kõik sellised asjad maha võtta, jääb eelarve kavandatud kasv (2,1 protsenti) inflatsioonist väiksemaks. Tõsi, kevadkuudel on loota mõningaid lisarahaeraldisi riigieelarvest, aga me ei tea, kui suured need on ja kas neid üldse tuleb.
Paari aasta vanused kogemused räägivad, et majanduskriisi tulles püüdis Ansipi valitsus säilitada riigieelarve tasakaalu omavalitsuste eelarvetesse eraldatava raha kärpimise arvel. Kiusatus seda veel kord teha on olemas; mis siis, et teised Euroopa Liidu riigid nii ei käitunud ja sealtpoolt on ka Eestile juba hoiatavalt näppu vibutatud.
Kuna eelarve tuleb esitada tasakaalustatud kujul, siis seda on ka tehtud. Kuid see tasakaal on saavutatud omapäraselt. Kõigepealt on ette nähtud võtta laene 8,38 miljonit eurot, pluss 2,56 miljonit eurot sildfinantseerimiseks.
Eesti kiitleb igal pool väikse võlakoormusega. Tartu igatahes käitub teistpidi. Kerkib küsimus, kas siis mitte kuidagi ei saanud linna eelarvet tasakaalu ilma lastevanematele lasteasutuste kohatasu tõstmata ja linna võlakoormust suurendamata.
Peidetud tulud
Isiku tulumaksu kasvuks on Tartu eelarves kavandatud 3,1 protsenti, Eesti riigieelarves aga 12,1 protsenti. Need arvud on küll raskesti võrreldavad, aga ka võrreldavaks tegemisel jääb siia selge vahe. Kas me kavandame siis Tartu elanikkonna vähenemist või meie linna palkade kasvu mahajäämist Eesti keskmisest?!
Parkimistasu kasvuks on planeeritud 8,8 protsenti. Kui tuleb majanduskriis ja palgad suurt ei kasva, siis vaevalt et ka autode kasutus ning seega parkimine ja parkimistasud märkimisväärselt kasvavad. Kui aga kriisi ei tule ja palgad suurenevad, siis peaks ka tulumaksu laekuma rohkem.
Kahjuks on nüüd Tartugi eelarvesse jõudnud nakkus Toompealt – kuna makse ei tohi (?) tõsta, peidame siis need asjad ära. Võtame raha riigiettevõtetelt, need aga suurendavad oma teenuste hindu. Tarbija maksab ikkagi …
Tartus on 2012. aastal kavandatud linnale kuuluvatelt ettevõtetelt dividendidena saada 200 000 eurot, kasv on eelmise aastaga võrreldes 525,9 protsenti! Samal ajal on täitmata nõue, et eelarves peavad olema kajastatud kõik tulud.
Ainsaks mulle tõeliselt sümpaatseks jooneks eelarve tulude poolel on tõsiasi, et trahve on kavandatud 155 000 euro võrra vähem.
Segased pole mitte ainult tulud, vaid ka kulude eelistused.
Tartu prioriteet on läbi sajandite olnud ülikool. Tartu ja ülikool on teineteisest lausa lahutamatud, aga 2012. aasta eelarves see küll ei kajastu. Tuleb endale aru anda, et ilma tasemel ülikoolita oleks Tartu tähtsusetu punktike maamunal!
Prioriteedid segased
Tänapäeva prioriteediks on kindlasti ka lapsed, eesti rahva tulevik. Eelarve näeb ette aga lasteaia kohatasu ja toitlustamise tasude tõusu, lisaks suuri segadusi koolivõrguga.
Eelarve kasvuks on kavandatud 7,9 protsenti, haridusvaldkonnale +2,5 protsenti (eelarve seletuskirja teises kohas, s.o teisigi asju siia hulka kuuluvaks lugedes 3,7 protsenti).
Isegi siis, kui lugeda eelarve kasvuks vaid 2,1 protsenti, ei saa haridust nimetada prioriteediks, sest selle valdkonna kulutuste kasv jääb inflatsioonist ilmselt väiksemaks. Ja tänavuse aastaga võrreldes on pealegi oodata lisakulutusi seoses koolivõrgu reformiga, elektri hinna tõusuga jne.
Prioriteediks on kindlasti ka tänavad ja liiklus. Bussiliikluse dotatsioonide võimalikust suurenemisest rohkem kui miljoni euro võrra on Tartu Postimehes juba juttu olnud.
On selge, et selline dotatsioonide kasv tõstatab rahanappuse olukorras küsimuse, miks ikkagi on bussiliinide korraldus selgelt ebaõnnestunud. Paremini koostatud liinide marsruudid ja graafik võimaldaksid kokkuhoidu liinikilomeetrite arvel ja samal ajal suurendaksid ilmselt ka sõitjate hulka.
Lõpetan selle osa kirjutisest siiski positiivse noodiga. Ainsaks selgelt välja kujunevaks prioriteediks on idapoolse ringtee, s.o uue silla ehituse hoogustumine. Selle vastu ilmselt ei protesti ükski loogiliselt mõtlev tartlane. Ehkki tahaks sillaehitust näha rohkem ja kiiremini, on ka pool muna praegu asjaks.