/nginx/o/2013/07/05/1876314t1hc6bb.jpg)
/nginx/o/2009/08/23/225127t1h870f.jpg)
Tartu Postimees on viimasel ajal avaldanud kaks lugu, mis vähemalt minul ajasid ihukarvad püsti. Esimene rääkis ohtlikult rippuvast oksast maaülikooli Tugla-se 7 ühiselamu juures, teine aga vanade kolhoosilautade ümber olevatest vanade veevõtukohtade või virtsakaevude aukudest Pataste külas Tabivere vallas.
Ohtlikud oksad ja ohtlikud augud on väga halvad asjad. Minu ihukarvad aga läksid püsti hoopis selle peale, kuidas ametnikud hakkasid nende – iseenesest ju väikeste ja lihtsate – probleemide üle jagelema.
Oksast. Tartu linnavalitsuse ametnik rääkis selle kohta ajalehele, et üks teine ametnik käis küll kohe pärast linnakodaniku murekõnet oksa vaatamas, kuid arvas, et see ei ole siiski linna hooldatav ala, oks ongi riigimaal ja seepärast jäigi asi seisma.
Aukudest. Vanade lautade ümber olevatest aukudest rääkides ütles vallavanem ajalehele, et kohalikud elanikud on tõesti murega vallavalitsuse poole pöördunud. Vallavanem ütles, et nad on asja vallavalitsuses arutanud ja maaomanikele isegi kirju saatnud, kuid midagi pole tehtud.
Tehke ise ära! Enne, kui oks kellelegi pähe kukub või keegi auku kukub. Selle asemel, et arutada ja vaadata, arvata ja kirju saata, teada saada, et see on ikkagi riigi maa ja maaomanik on kaugel, jälle arutada ja kirju saata, jälle arvata, mõelda ja kaaluda, arutada ja arvata... Tehke ära!
Küll pärast on Tartu linnal aega jagelda riigiga, kelle maal see puu ikkagi kasvas ja kelle maa peale oks ulatus. Küll pärast on vallavalitsusel aega omanikega jagelda ja vajaduse korral saata neile arve, kui palju augukaanteks ostetud lauad maksma läksid.