Kogumik loob lennukast esseistist mõjuva pildi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

August Annist

FOTO: Internet

Sajanda köiteni jõudnud «Eesti mõtteloo» sari on tutvustanud pea kõiki meie 20. sajandi suuri esseiste ja kriitikuid. Rahvusvahelise haardega folklorist, kirjandusteadlane ja luuletaja August Annist on nende hulgas üks viimaseid.

Nõukogude aja lõpupoole avaldati August Annisti (1899−1972) artikleist väiksem valimik «Elu ja luule» (koostaja Heino Puhvel, 1987), mis oli oodanud ilmumisjärge tervelt 17 aastat. Sellele heideti ette ühekülgset valikut ja eriti noore Annisti mõtteilma puudulikku kajastamist (Tiit Hen­­noste, Looming 1988/2).

Mõjukas arvamusliider

Nüüdne, tunduvalt mahukam valimik «Noorusmaa», mis pealkirjale vastavalt tutvustabki rohkem autori noorema põlve kirjatükke, annab meile Annisti kui rahvusliku mõtleja lennukast esseistikast märksa täielikuma pildi.

Seejuures on «Elus ja luules» sisaldunud kirjutistest «Noorusmaa» 27 pala hulka võetud kuus artiklit, kuid mitte nende hilisemas nõukogudeaegses, kohati üsna hoolega silutud redaktsioonis, vaid algsel kujul, esmatrükkidele toetudes. Teisalt pole ENSV perioodi kirjatükkidele rakendatud tsensuuri, vaid needki on kärbeteta taastrükitud.

Kahe maailmasõja vahel oli Annist üks noorema põlvkonna mõjukaimaid publitsiste-esseiste ja ideolooge, tänapäevases mõttes arvamusliider, kes püüdis sõnastada meie rahvuskultuuri sisusihte.

Aatelise suunaotsijana on Annist aja, olude ja omaaegse noorpõlve suhtes ülikriitiline: «Eriti õppivas noorsoos hakkab valitsema kasvav ideelagedus, purjutelu ja vaimne tönt­­si­­nemine» (lk 36).

Noore teoreetiku sihiks saab isiku «loovate jõudude vabastamine» (lk 39), ta kinnitab lootusrikkalt, et «igaüks meist jätkab üht ja sama lõputut eluhoogu, millest kantud esiisad oluliselt ihkasid sama, mis meie (---), kes ei surnud välja ega jäänud lõplikult alla ka suurimaile raskustele…» (lk 129).

Universaalne kriitik

Kogumik sisaldab artikleid Aleksis Kivist ja Eino Leinost, «Kalevipojast» ja «Kalevalast», Gustav Suitsust ja Hugo Raudsepast.

Kirjanduskriitikuna suutis Annist hästi tabada teoste üleajalist tähendust.

Näiteks Tammsaare näidendit «Kuningal on külm» analüüsides näeb ta hoopis kaugemale lihtsajoonelisest poliitilisest allegooriast, kui ütleb: «Ja me mõistame, et see kuningas siin peale muu sümboliseerib ka kogu Euroopa intellektuaalset tsivilisatsiooni, kultuurivõimu, mis kaotanud kontakti elava eluga. Seepärast tunneb ta külma ja oma jõudude kadu, hoolimata välisest soojusest, s.o. jõukusest jm» (lk 350).

Sellegipoolest deklareerib Annist kõhklemata: «Elu mõte üldse kui ka iga üksikisiku elu põhinorm on end kultuuri abil teostada kõige püsivamalt, rikkamalt ja täielikumalt, s.o. kõige elavamalt ja loovamalt…» (lk 174).
Kõike eelnõutut on August Annist oma elu ja tööga teinudki ning tema vastne artiklikogumik «Noorusmaa» on selle iseäranis ilmekaks tunnistäheks.

Raamat
August Annist, «Noorusmaa»,

koostanud ja järelsõna «August Annist ja
«Eesti mõttelugu»» kirjutanud Hando Runnel,
«Eesti mõtteloo» 98. köide,
kirjastus Ilmamaa, Tartu 2011,
472 lk.

Tagasi üles