Henri Zeigo: pehme jõu kasutamata võimalus

Henri Zeigo Foto: Margus Ansu

Haldusreformi tulemusel on uute omavalitsuste piirid paigas, nüüd on aeg edasi liikuda sisuliste küsimuste juurde, mis tagaksid vastse valla efektiivse toimimise kõigi sealsete elanike jaoks. Ent enne põhiküsimuste juurde jõudmist on justkui tõsiseks kaalukeeleks saanud nimemaagiaga tegelemine. Kas maimukese nimeks saab Kambja või Ülenurme vald, on ilmselgelt pealiskaudne mure. See ei lahenda kohalikke probleeme ega aita kaasa maine loomisele. Samuti ei kustuta nime tõstmine kaalukausile mõlema valla ajaloolist kroonikat. Kaalu saavad anda vaid inimesed ja nende teod. 

Väiksemal veljel on vähem võimalusi suuremale vastu saada, ent siinkohal tuleb abiks pehme jõud. Selle kõige traditsioonilisem näide on kultuuri rakendamine oma eesmärkide saavutamiseks. Mõjutamise präänikuks on seejuures inimeste kaasamine oma kultuuri­üritustele või nende tutvustamine mitme­suguste programmide kaudu.

Kambja soovib oma ajaloolist pärandit esile tõsta ja nüüd on selleks paremad võimalused kui ei kunagi varem. Valla elanikkond on kasvanud mitu korda, mis tähendab, et on ka inimesi, kes täiendaksid näiteks laulukoori ridu, liituksid näitemängu seltskonnaga või hakkaksid koguduse elu edendama. Füüsilised vahemaad on tänapäeval kõige väiksem takistus. 

Tegelikult vaevleb iga väike omavalitsus varem või hiljem küsimuse käes, kuidas leida inimesi, kes hoiaks, talletaks ning mõtestaks olemasolevat traditsiooni.

Oluline on olla atraktiivne ja avatud kultuuridevaheliseks kommunikatsiooniks, mille kaudu edastada oma sõnumit. Ja mine tea, äkki sünnib kokkupuutealal hoopis mõni uus ja jõuline traditsioon, mis kujundab vaimuelu järgmiseks sajaks aastaks. 

Nimemaagia täidab näilist lootust, et kõik on korras ja midagi halba ei saa tulevikus juhtuda. Tegelikult vaevleb iga väike omavalitsus varem või hiljem küsimuse käes, kuidas leida inimesi, kes hoiaks, talletaks ning mõtestaks olemasolevat traditsiooni. Praegu on veel võimalus muuta elu paremaks pehme jõuga.