/nginx/o/2017/06/04/6748767t1h21e1.jpg)
Kohus mõistis Tartu vallavanema Aivar Soobi (IRL) süüdi toimingupiirangu rikkumises ja omastamises ning määras talle karistuseks üheaastase tingimisi vangistuse ning keelu töötada järgmised kolm aastat avalike ülesannete täitmist nõudvatel ametikohtadel. Lisaks 54 115-eurone sunniraha vallale tekitatud kahju katmiseks.
Tunnistan: kui Tartu Postimehe reporter Risto Mets kolmapäeva hilishommikul kohtust selle sõnumiga naasis, vupsasid mu kulmud hetkeks kukla taha. Nii karmi karistus ei osanud ma oodata. Ilmselt oskasid vähesed, kui üldse keegi.
Mõistmaks juhtunu erakordsust tuleb üle korrata, et Tartu maakohtu määratud karistus osutus tervikuna karmimaks, kui oli küsinud ringkonnaprokurör Marge Püss. Viimane nimelt pidas tarvilikuks nõuda Soobile 25 946 euro suurust rahalist karistust, kusjuures vangistusest polnud süüdistuspaberites üldse juttu.
Neid olukordi, kus kohus on pidanud möödapääsmatuks võtta märksa karmim hoiak kui süüdistajal, pole Eesti omavalitsusi puudutavates korruptsioonikaasustes kuigi sageli ette tulnud. Pigem on tooni andnud lood, kus algul ilmselgelt kuritegelikuna paistnud teod on menetluse käigus muutunud mitte midagi ütlevateks hallideks klompideks.
Nüüd läks teisiti.
Ehkki otsus pole jõustunud ja Soop kasutab suure tõenäosusega õigust see edasi kaevata, oleme faktiliselt seisus, kus ühe, kaugeltki mitte ebaolulise ja kõrvalise omavalitsuse juht püsib ametis, olles samas riigi poolt ühemõtteliselt hinnatud kurjategijaks ja sobimatuks avalikku võimu teostama. Mõeldes kohtu rangusele, ei saa siin juttu olla piiripealsest juhtumist. See on kas must või valge.
Ometi on Soop endiselt vallavanem ja võib talle uues volikogus vastu vaatavat seisu arvestades loota tagasivalimisele. Kui see pole irreaalne, siis mis on?
Kui Tartu abilinnapead Valvo Semilarski ja Artjom Suvorov kaks nädalat tagasi kaitsepolitseiametnike vahel raekojast arestimajja viidi, leidsid nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias kandepinda üleskutsed rakendada Tartu korruptsiooniteemas samu norme, mida juba aastaid on nõutud Tallinnas. Paljude meelest pidanuks Emajõelinnas juhtunu pärast vastutuse märgiks ametiketi kohe kaelast võtma ka linnapea Urmas Klaas.
Nüüd on paslik koht teisendada Tallinna ja Tartu võrdlus Tartu linna ja Tartu valla võrdluseks. Miks ei peaks normid, mis kehtivad Tartus, kehtima seda ümbritsevates omavalitsustes? Linnas kirjutasid abilinnapead ametist loobumise avalduse valmis veel enne, kui olid tumendatud klaasidega autodes kinnimajast välja eskorditud – hoolimata sellest, et nad ise väidavad end süütud olevat.
Miks peaks selle taustal teistsugune poliitiline moraal kehtima vallavanema kohta, keda mitte ei kahtlustata, vaid on juba esimeses kohtuastmes süüdigi mõistetud? Omavalitsus on omavalitsus ja poliitiline vastutus on poliitiline vastutus.
Teisisõnu ei tohiks nüüd olla muud teed, kui 1993. aastal alanud Soobi epohhile joon alla tõmmata. Kohe. Sõltumata sellest, kuidas kohtuasi järgmistes astmetes edasi areneb ning milliseid venitamistaktikaid seadus ka ei võimaldaks.