Vaidlus Võrtsjärve roostumise ümber ei näi vaibuvat

Laialt roostunud kaldad on Võrtsjärve iseloomustanud juba aastakümneid. Sellest hoolimata jagub neid, kes pole sellega leppinud. Foto: Marko Saarm / Sakala

Võrtsjärve roostumine on aastatega kiirenenud, häirides üha enam kohalikke kalureid, aga ka vee- ja loodusturismiga tegelejaid. Kaldaäärte roost puhastamisel on aga takistusi ja enamasti kaaluvad looduskaitsjate huvid üles nurisejate huvid.

Võrtsjärve ääres Valma külas Peerna turismitalu pidav omaaegne põllumajandusminister Jaan Leetsar ütles, et on korduvalt tahtnud oma kodukandis lasta järve kaldaid roost buldooseriga puhtaks lükata, aga sellele on käe ette pannud keskkonnaamet. «Looduskaitse ei tea ise ka, mida teeb ja kuidas loodust kaitseb,» kritiseeris ta.

Keskkonnaameti looduskaitse juhtivspetsialist Kaili Viilma ütles, et amet on siiski mitmel puhul andnud loa roo tõrjumiseks Võrtsjärve ääres buldooserit kasutada. Mitu korda seda on tehtud, ei osanud ametnik siiski öelda.

Veetase peab kõikuma

Leetsar on aastaid kuulutanud veendumust, et pilliroo vohamisele saaks piiri panna, kui tõsta veetaset kõrgemale ning hoida seda stabiilsena aasta ringi. Selleks tuleks rajada Emajõe algusesse Jõesuusse tamm või pais. Leetsari arusaam on lihtne: mida kõrgem on veetase, seda vähem saab põhjataimestik valgust ning see pärsib kasvu.

Eesti maaülikooli limnoloogiakeskuse teaduri Helle Mäemetsa sõnul on veetaseme reguleerimine Võrtsjärvel siiski välistatud, sest just kõikumine tagab veekogus praeguse liigirikkuse. Ta selgitas, et allasurutud liigid, nagu niitjas penikeel, leiavad madalvee aastatel kasvuvõimaluse.

Muu hulgas märkis Mäemets, et veetaseme reguleerimise vajadusest räägitakse igal madalvee aastal. «Kõrgvee­perioodil jällegi nutulaul lakkab,» märkis ta. 

Mittetulundusühingu Võrtsjärve Kalanduspiirkond tegevjuht Jaanika Kaljuvee on Võrtsjärve ääres töötanud 17 aastat. Ta rääkis, et 2000. aastal valmis keskkonnainvesteeringute keskuse analüüs, mille tulemusel tehti kindlaks Võrtsjärve veetaseme reguleerimisvajadus. Samal aastal jõustus ka Natura 2000 looduskaitsedirektiiv. «See pani automaatselt kinni idee, et Võrtsjärve veetaset saaks kunagi reguleerida,» ütles Kaljuvee.

«Õngemeestel on siit üsna raske kala kätte saada,» tõdes Kaljuvee. Samuti juhtis ta tähelepanu sellele, et hädaolukordades ei pruugi päästepaadid tiheda taimestiku tõttu piisavalt kiiresti sündmuskohale jõuda.

Kriitikat mitmelt poolt

Võrtsjärve Kalanduspiirkonna septembrikuisel üldkoosolekul juhtisid roostumisest tingitud probleemidele tähelepanu mitmed ettevõtjad, harrastuskalurid ja paadiomanikud. Kaljuvee sõnul kurtsid kõik, et keskkonnaametiga pole võimalik järve käekäigu mõjutamiseks läbirääkimisi pidada.

Kaljuvee arvates tuleks Võrtsjärve puudutavate otsuste langetamisel rohkem mõelda sellele, kuidas ümbruskonna elanikud toidu lauale saavad. Tema väitel sõltub otseselt Võrtsjärvest enam kui saja Tartu- ja Viljandimaa perekonna toidulaud. 

Lisaks tõi mittetulundusühingu juht välja tõsiasja, et roostumisel on negatiivne mõju piirkonna turismile. «Kui turist ei pääse järvele, siis mida ahvatlevat tal siin üldse teha on?» päris ta.

Limnoloogiakeskuse teadur Helle Mäemets leidis, et kallastelt roo füüsiline eemaldamine pakuks vaid lühiajalist lahendus.

Keskkonnaameti looduskaitse juhtivspetsialist Kaili Viilma tuletas meelde järve veetaseme võimalikust reguleerimisest rääkides, et inimese sekkumisel loodusesse on alati oma hind ja selle suurust on väga raske prognoosida.

Võrtsjärvel puhkusekorralduse ja veeturismiga tegeleva OÜ Meltemi Adventures tegevjuht Johan Rannast ütles, et nende peamine probleem on purjekate sertide, kiilude ja roolilabade taimestikku takerdumine. Tema sõnul on ligipääsukanalid kaldapealsetele kohtadele enamasti kinni kasvanud. «See mõjutab kindlasti Võrtsjärve külastatavust ja ümberkaudsed turismiettevõtted kaotavad,» lisas ta.

«Looduskaitse on väga kena asi, aga samal ajal peaks hoolitsema ka selle eest, et järv säiliks järvena, mitte ei muutuks sooks,» arvas Rannast.

Loodus on kõige targem

Looduskaitse juhtivspetsialist Viilma lausus omakorda, et inimese sekkumine võib vaid lühikeseks ajaks tulemust anda. «See ei ole nii, et tõstame veetaset ja siis ongi kõigil parem,» nentis Viilma. Ta lisas, et tema veendumuse kohaselt on loodus ise kõige targem protsesside reguleerija.

Limnoloogiakeskuse teadur Mäemets leidis, et kallastelt roo füüsiline eemaldamine pakuks vaid lühiajalist lahendust. «See oleks tuuleveskitega võitlemine. Tööd tuleks igal aastal järjekindlalt korrata, sest vastasel juhul kasvaks järv paari aastaga uuesti roogu täis.» 

2015. aastast pärinevate andmete kohaselt on Võrtsjärvest roostunud ligi 12 ruutkilomeetrit. Järve keskmise veetaseme juures teeb see umbes neli protsenti kogu pindalast.

Eesti suuruselt teine järv kuulub üleeuroopalisse looduskaitsealade võrgustikku Natura 2000.