Gea Kangilaski: minu bussisõidupäevik

Gea Kangilaski. Foto: Margus Ansu

Mis oleks, kui teeks kõik sõidud punaste bussidega? Kuus tartlast proovisid järele

Supilinna ja Lepiku tänava elanikuna on minu lähim bussipeatus kesklinna suunas Laial tänaval ja linnast välja Zoomeedikumi suunas Kloostri peatus.

Sel päeval, kui otsustasin Tartu bussiliikluse kohta märkmeid koguda, pidin jõudma keskpäevatunniks Raja tänavale kohtumisele.

Nii, kogenud bussisõitjana tean ma oma peatuste bussigraafikut peast. (Olen juba kaks aastat tütart nr 6 bussiga siit Supilinnast Ropkassa Piilupesa lasteaeda ja tagasi koju transportinud.) Üks tunnike ajavaru planeerida tundus piisav, läheb sealt kaubamaja juurest busse sinna üles Lõunakeskuse poole ju mitmeid, mõtlesin naiivselt.

Laia tänava peatuses jõudsin kenasti 11.15 bussile. Mu kodunt on peatusse ilusa ilmaga seitse  minutit, halvema ilmaga ja lapsega kümme-kaksteist. (Talvel, kui tänavad liivatamata, pole Kloostri tänavalt päris normaalses tempos üles rühkida võimalik.)

Sel kellaajal oli buss mõnusalt tühi ka. Et see liin teenindab päris mitmeid koole, sh katoliku, Waldorfi, Forseliuse ja Karlova kooli, siis teatud kellaaegadel on see pigem väga vastupidi.

11.21 jõudsin Soola peatusse. Tuli kõndida kaubamaja juurde ja haarata «ülespoole» suunduv buss. Tabloo kuulutas mitme bussi peatset saabumist, aga … ükski ei paistnud Raja peatuses peatuvat ja sobiv nr 1 oli just minuti eest läinud (11.39)! Ilmselgelt olin pisut liiga aeglaselt kõndinud. Mis siis ikka, järgmine läheb 11.57, hilinen natuke, kuid saan seda busside testimise põnevusega põhjendada. Tagasi asutasin Raja peatuse kandis pisut üle tunni jagu hiljem. Kui olin ülekäiguraja ette jõudnud, näitas tabloo kenasti, et buss nr 1 tuleb minuti pärast. Ah ei! Buss sõitis mu silme ees peatusse ja hoolimata minu lehvitamisest ka peatusest kohe läbi. Tabloo näitas endiselt, et buss tuleb minuti pärast.

Järgmise bussini jäi 16 minutit, otsustasin kesklinna poole astuma hakata. Pauluses sain järgmisele kesklinna suunduvale bussile. Üks lõhkenud vill kannal andis valest kõnnitempost valusalt märku.

Kokkuvõtteks minu kogemustest, ka varasematest. Ümberistumine kesklinnas ei ole üldse mugav, Soola peatuses ei ole kuskil mingit märki selle kohta, millal ja kust edasi saab, ja abiks on siis üksnes kiired jalad ja õigel hetkel bussiäpi vaatamine. Olen selle agar kasutaja, on tõesti abiks.

Väikesed bussid sõidavad kohati väga järsult, ilmselt on mõni juht raskema jalaga, minulgi oli raskusi peatuses püsti jääda. Mis siis imestada, et vanainimesed kahe käega torust hoides ukse juurde seisma jäävad, istekohalt tagasi ukse poole suundumine võib järskude pidurduste ja hoovõttude korral olla üsna kaelamurdev tegevus.

Hoidku selle eest, et istud peatuses vales suunas sõitvale bussile. Bussiäpp ja ka info peatustes ei kajasta arusaadavalt seda, milline peatus on parasjagu lõpp-peatus, ja kenast ideest ring kaasa sõita võib kuskil lõpp-peatuses, näiteks zoomeedikumi või ERMi juures, saada 10–20 minutit külmetamist. Sõber palus just Facebooki avalikus postituses bussijuhtidelt inimlikkust algklassiõpilaste suhtes, sest ootamatu bussist väljatõstmine lõpp-peatuses võib lapse paanikasse ajada, seda muidugi oli paljudel ka nüüd kooli alguses juhtunud.

Mõned bussid, nagu see mu ihubuss nr 6, tiirutavad mõnes linnajaos lõpmata kaua ja peatusi on enam-vähem igal sammul. Karlovast kesklinna sõites on see pigem tigubuss kui efektiivne sõiduvahend.

Bussikaart on mõnus, eriti kui oled kuupileti või lausa poolaastapileti muretsenud – ei pea pidevalt vaatama, kuidas sõit igal sisenemisel raha nöörib.

Isegi põhitrassil, milleks minu hinnangul on Riia tänav, isegi päevasel ajal, ei liigu bussid oodatud tihedusega. Tuleb kõvasti ajavaru planeerida, ja nii mõnigi kord, eriti kui sihtkoht eeldab bussivahetust, on mõistlikum teekond hoopis jala läbida, kui just koerailm pole.