Priit Pullerits: Eesti imede karuteene

Priit Pullerits. Foto: Priit Pullerits

Paarist sähvatusest on piisanud, et tekitada Eesti jalgpallile korvamatut kahju. Need on ennekõike 3:1 võit Serbia üle Belgradis ja 2:1 võit Venemaa üle Tallinnas ning võiduhõnguline 2:2 kodune viik MM-hõbeda Hollandiga, ilmselt Eesti kõige kõvem tulemus üldse. Loomulikult tekitab uhkust ka sõprusmängudes saadud 1:0 võit Poola ja 2:0 võit Uruguay üle. Ja ongi suuresti kõik.

Näete, kui vähesest viimase veerandsajandi jooksul piisab, et ikka ja jälle, kui algavad EM- või MM-valikmängud, hakkaksid jalgpallifanaatikud veeretama unistust, et äkki jõuab Eesti sedapuhku finaalturniirile. Jalgpallis, teavad ju kõik, juhtub imesid.

Jah, juhtub. Eesti üksikud meeliülendavad tulemused liigituvadki jalgpalli­imede hulka. Aga nagu Eesti tulemuste põhjal näha, ei juhtu imesid sageli. Eesti suure jalgpalliunistuse nõrk koht selles seisnebki, et valikturniiridel, kus alagrupis on tavaliselt kolm-neli meeskonda Eestist selgelt tugevamad, ei saa loota imedele. Seal on eduks vaja näidata stabiilselt väga kõrgetasemelist mängu. Selleks Eesti meeskond võimeline pole.