Kõige valgemat ööd täidavad vanad mängud

Aasta kõige maagilisem aeg on kätte jõudnud. Eks usk suvise pööripäeva maagiasse ole ka üks põhjusi, miks vanad eestlased jaanipäeva pidasid, jaaniõhtul rituaalseid mänge mängisid ja lootsid sel ööl imesid kohata.

Vana tõdemuse järgi pole mitte midagi tavatut selles, kui jaaniajal päevast päeva vihma kallab.

See oli tõestus vanale uskumusele, et suvise pööripäeva aegu, mil päike taevas seisma jääb, peavad jumalad pulma – taevane ja maapealne valitseja saavad kokku, üks annab teisele vihma, teine kasvatab tänutäheks saaki.

See on aeg, mil ka inimesed püüdsid kõikvõimalikke jõu- ja osavusmänge mängides piire ületada, aga ka mitmesuguste tegevuste abil tulevikku ennustada või mõjutada.

Vanad mängud mälusopist

Kes mäletab veel lapsepõlvest seda, kuidas jaaniõhtul vägikaigast veeti, üheksat liiki taimedest pärga punuti või jaaniussikesi otsiti? Aga kes seda veel praegusel ajalgi teeb?

Et jaanikombed kas või lihtsalt lõbusate mängudena meeles püsiksid, on Eesti Rahvapärimuse Kooli eestvedajal folklorist Terje Puistajal praegu kiired ajad. Ta tutvustab huvilistele üle Eesti, mida võiks jaaniõhtul peale pelgalt liha grillimise ja õlle joomise veel ette võtta.

Läinud neljapäeval kutsus ta Emajõe äärde lasteaialapsed, et ühes nendega Tartu Postimehe lugejatelegi jaanimänge näidata.

Kui praegusel ajal on mäng pigem laste pärusmaa, siis rahvatraditsioonis olid mängijaiks peamiselt noormehed-neiud, kel aeg omale kaasa leida. Nii on Puistaja üks lemmikuid nukumäng, mida ta on mänginud ainult maagilisel jaaniajal.

Meheleminekueas neiud kehastusid siin nukkudeks, kes läksid ringi keskele valge lina alla. Nende ümber ringis kõndijate laulu saatel panid nad seal end riidesse ja ehtisid kosilaste jaoks ilusaks. Kui laulus tuli aga käsk ära joosta, pistsid neiud metsa poole punuma, noormehed järel.

Noormees, kes ihaldatud neiu kätte sai, pidi ta omale naiseks võtma. Mõni neid aga jooksiski metsa ja tuli sealt tagasi alles hüüdmise peale. «Ega siis tahetud anda end sellele, kes ei olnud meeltmööda,» selgitas Puistaja.

Tänapäeval võib nukumäng, nagu teisedki jaanimängud, olla lihtsalt lõbusaks ajaviiteks nii suurtele kui väikestele. Vanal ajal oli jaaniõhtuks aga terve hulk rituaale, et kari oleks terve, saak kasvaks, haigused kaoks ja neiud saaks mehele.

Muidugi, mitmel tegevusel või rituaalil võisid algselt olla täiesti proosalised põhjused. Näiteks usuti, et lehm peab lüpstud olema ja saunas käidud enne päikeseloojangut, siis ei hakkavat kuri külge.

«Aga kõige reaalsem põhjendus on ikkagi see, et siis ju jõudis jaanitulele,» naeris Puistaja. Oli ju jaaniõhtu karjaste püha, nii et selleks, et ka nemad jaanitulele jõuaksid, tuli kõik toimetused varem ära teha.

Vihasena sauna ei lähe

Saunas aga tuli mõelda ainult häid mõtteid, ei tohtinud halba rääkida või omavahel tülitseda, muidu ei saavat keha puhtaks. Väga tähtis oli vihtlemine, sest see andis väge ja jõudu, aitas haiguste ja vaevajate vastu.

Vihad pidid jaaniajaks tehtud olema. «Usuti, et enne jaani tehtud vihas on üheksa rohtu, pärast jaani üheksa ohtu,» õpetas Puistaja. Õige vihategija vaatab, et kaselehed enam ei kleepuks, samas ei tohi veel urbi küljes olla.

Jaanipäeval lisati vihtade sisse lilli, nende abil püüti ennustada ja mõjutada ilma ja tulevikku. Näiteks tuli heade heinailmade tagamiseks visata viht üle sauna katuse. Tänapäeval on see rituaal paras pähkel seal, kus uue aja saun on kõrgem kui mõne mehe elumaja.

Et jaaniajal on õhk lillelõhnast tummine ja värvikirevad niidud võtavad romantikuil hinge kinni, oli vanasti lilledel jaanikombestikus väga suur roll. On teada-tuntud komme, et neiud punuvad jaaniõhtuks endale pärja pähe, ent kes soovib oma tulevast unes näha, pidi pärga tegema õigesti.

Nii tuli jaaniõhtul minna üksi niidule ja vaikides korjata üheksa erinevat taime. Ristteel punuti need pärjaks ehk krantsiks, pandi see magama minnes padja alla, et oma tulevasest kaasast und näha, ning hommikul ennustati krantsi abil, kas neiu saab järgneva aasta jooksul mehele.

Selleks pidi minema metsa puu juurde, astuma puust kolm sammu eemale ja proovima krantsi puu otsa visata. Jäi see pidama, saab neid aasta jooksul mehele. Kui mitte, tuli krantsimist aasta pärast uuesti proovida. Pärg kuivatati ära ja hoiti alles.

Hea käekäigu tagamiseks tuli jaaniööl korjatud lilled panna tuppa seinapragudesse. Hästi läks sel, kelle lilled veel hommikul värsked olid. Aga küll rahvas juba teadis, milliseid õisi korjata, et need ka värskena püsiksid!

Igavene õnn

Jaaniõhtul ei saanud ju üle ega ümber sõnajalaõie otsimisest. Seda tuli teha südaööst alates ühe tunni jooksul seal, kuhu kukelaulu ei kostunud. Üksi ja vaikuses. Kes sõnajalaõie leidis, sai teada kõiki maailma asju, teha end nähtamatuks ja näha maa sisse, kuhu on peidetud varandus. Rääkimata igavesest õnnest ja heast käekäigust.

Sel maagilisel õhtul olevat ka võimalik näha, kus vanajuudas oma raha kuivatab. Selleks tuli minna ristteele ja vaadata läbi ristatud sõrmede, kas kuskil paistavad sinised rahatuled.

Ja ega jaanituligi olnud ju lihtsalt risuhunniku põletamine. Tulele minnes pidi alati midagi kaasa võtma, et see tulle visata. Olgu see kas või peotäis umbrohtu, peaasi, et tühjade kätega tulele ei läheks.

Tulelt aga oodati, et see õnnestaks ümberkaudseid nurmi ja põlde ning tulesuits hävitaks kõik kahjurid ja satikad. Tule kaitsvat mõju jagati ka karjale: kogu kari võeti oma pere jaanitulele kaasa ja tehti loomadega ring ümber tule.

Kel selg haige, sai oma hädast lahti seljaga tule poole seistes. Haigete jalgadega vanemad inimesed pidid aga jaaniööl paljajalu kasteheinas käima, sel oli väga tugev ravijõud. Hea tervise nimel võis ka paljalt kasteheinas püherdada, aga nii, et keegi seda ei näinud.

Vanarahvas uskus ka jaanikaste maagilisse ravijõudu. Nii veeti puhast palakat mööda kastest heinamaad, väänati kastevesi kausikesse, pärast pudelisse ning seda tohtis võtta tilkhaaval ainult väga raskete haiguste korral.

Kas ühel autentsel jaaniõhtul peaks kõiki neid kombeid järgima? Terje Puistaja rääkis, et inimesed kardavadki, et ei oska kõike õigesti teha. Kuid autentsus ongi see, mida igaüks ise jaaniõhtul teeb. Olgu selleks siis tennisepallidega õllepurkide pihta täpsusvisked või mikrofoni ja võimenduse abil külapeol mängude juhendamine.

Ei oska mängida

Küll aga on aastatega muutunud inimeste mängu- ja pidutsemisoskused. Lastegagi jaanimänge mängides näeb Terje Puistaja, kuidas osa laste jaoks on kõige tähtsam võit. Vana jaanitulel kiikumise komme on aga suisa ohtlikuks muutunud, kiiged pannakse ketti, sest kiikujad ei oska enam piiri pidada.

Vanadel eestlastel oli oluline aga mängu kulg ja sellega tekkiv kirg, nii õpiti enda ja vastase piire tunnetama, erinevate eluolukordadega toime tulema. «Kord sa oledki hunt ja kord oled lammas, midagi pole teha,» sõnas Puistaja.

Samamoodi ei maksa tema sõnul jaaniõhtul vaielda, kuidas mõnda vana aja mängu ikka õigesti mängida. Igas paikkonnas oli ju oma mänguvariant, ükski neist pole vale.
-----------------

Jaanimängud

•    Köievedu. Eriti lõbus on, kui kahe võistkonna vahele jääb mõni auk või tiik. Suurem ja julgem seltskond võib vedada köit ka ringi ümber tiigi ja vaadata, kas kõigil õnnestub ikka kuivaks jääda.

•    Vägikaikavedu. Täismehed istuvad sirgete jalgadega teineteise vastas, jalalabad vastakuti. Tugevam tõmbab vastase justkui kiigena püsti.

•    Kaelkoogu ehk luuri vedamine. Selleks mänguks on väga palju viise. Noormehed võivad lihtsalt sirge käe vastase kaela ümber panna ja vaadata, kumb kumma pikali tõmbab. Aga võib panna ka otstest kokku sõlmitud köie ümber vöö ja vastast enda poole vedada. Või panna samasugune köis kaela tagant ja kaenla alt läbi, vastasega seljad vastakuti, ja vaadata, kumb vastase üle keskjoone tõmbab. Ettevaatust! See on tugevate meeste mäng, kus peab tunnetama enda ja vastase jõudu, et mitte viga saada.

•    Sõrmkoogu vedamine. Vedajad haagivad kõverdatud sõrmed ja püüavad vastase sõrmed sirgeks vedada. Jalapöiad asetatakse toeks teineteise vastu.

•    Lisaks veel näiteks kotijooks, puupakkude veeretamine, tagumise paari välja hõikamine, nööri otsas rippuva õuna söömine, võidujooks, hoides suus lusikat, mille peal toores muna.

  • Terveks, ilusaks ja rikkaks vihtlemine.

    Üks isa oli jaanipäeva hommikul viinud tütre värava peale, vihtnud teada seal ja ise lugenud:

    Sips-sops, sips-sops,

    siit küllest, säält küllest.

    Karbatse käe, karbatse jala,

    nee kadugu,

    saagu sa sikkes ja rikkes,

    iki tõisel andjes,

    mitti tõise käest tahtjes.

    Tulgu sul peigmehi

    siitküllest ja säältküllest

    alttuule ja päälttuule,

    altaia ja päältaia jne. jne.

Tagasi üles