Hakkajad neiud saavad tööst head särtsu

TÜ Kliinikumi Lastefondi vabatahtlikud Sandra Liiv (vasakul) ja Kärt Hüdsi löövad käed kokku. Nii saab hoogu igaks sündmuseks, mis aitab haigetele lastele tähelepanu pöörata, usuvad nad.

FOTO: Margus Ansu

Kärt Hüdsi ütleb, et tema ei tunne, nagu oleks ta aasta vabatahtliku tiitli millegagi ära teeninud. Sandra Liiv vaatab oma kaaslast suurte silmadega. «Mina küll tunnen!» sõnab ta julgelt.

FOTO: Repro


20-aastane Kärt Hüdsi on tõsise oleku ja vaikse häälega tagasihoidlik tüdruk. 22-aastane Sandra Liiv aga impulsiivne ja naerusuine ning selline, kes muudkui lobiseks.

«Me oleme sel aastal ju tõesti palju tegutsenud, kas pole?!» põhjendab Sandra oma tunnet. «Ja kui ei oleks Kärti, siis ei oleks minagi saanud olla selline tubli...»

Mõlemat Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi hakkajat tüdrukut pärjati detsembris aasta vabatahtliku tiitliga. Eestis said niisuguse nimetuse 15 inimest. Kliinikumi Lastefond oli ainus, kust tähelepanu pälvis kaks vabatahtlikku korraga!

Lastefondist on tänavu olnud kuulda enam kui tavaliselt.

Võib-olla sellepärast, et fond tähistas oma 10. tegutsemisaasta juubelit ja seda märgiti ära mitmel pool. Nii üleskutsetes aidata haruldasi haigusi põdevaid lapsi ja koguda seisma jäänud mänguasju kui ka uudistes, mis rääkisid lastehaiglale vajalikust meditsiiniaparatuurist ning lastefondi heategevuslikust kunstioksjonist ja kontserdist...

Tõsi on see, et ilma lastefondi 25 vabatahtlikuta poleks ühelgi tänavusel ettevõtmisel olnud niisugust vurtsu, nagu tegelikult oli.

Suur sõpruskond

Kärt ja Sandra ütlevad, et lastefondi vabatahtlikud on eriline rahvas, kellest on just viimasel ajal kujunenud tugev sõpruskond.

«Aasta eest ei suutnud me kõikide nimesid ja nägusid kokkugi viia,» mäletab Sandra. «Nüüd on aga nii, et kui me ka oleme end energiast tühjaks jooksnud, siis tahame ikkagi kokku saada, ja eelkõige seltskonna pärast,» lisab Kärt.

Kärt ja Sandra vaatavad seda jutustades teineteiselegi hindavalt otsa ja ütlevad, et nad on pealtnäha erinevad küll, aga samas on neil kahel üks suur ühine asi ka.

«Kärt on mulle väga-väga tähtis,» sõnab Sandra. «Kuigi sõbrannatamiseks meil väga palju aega ei ole.»

Ja Kärt ütleb, et ega see vahest olekski hea, kui nad niisama tšilliksid. «Äkki meil poleks siis millestki rääkida!» ütleb ta.

Kärt sattus lastefondi vabatahtlikuks eelmise aasta talvel pärast seda, kui oli käinud ühel Tartu Ülikooli korraldatud heategevuslikul seminaril. «Mu elu koosnes sinnamaani üksnes loengutes käimisest ja kodus istumisest. Mul puudus tegevus, mis oleks hirmsasti meeldinud,» ütleb ta.

Sandra märgib, et tema oli enne vabatahtlikuks hakkamist lapsehoidja. Siis asus ülikooli õppima ja liitus lastefondi vabatahtlikega. Ta uskus, et nii saab haigete lastega mängida. Lapsed on Sandrale väga hingelähedane teema.

Aga elu on näidanud, et haiglasse jõuavad vabatahtlikud siiski vähe. Nende töö seisneb eelkõige selles, et fondi mõte – miks annetada ja kuidas annetada – viia lähemale aina enamatele inimestele.

«Ma ajan seda asja natuke ka hea karma pärast,» tunnistab Sandra. «Mina väga loodan, et kui minul läheb kunagi lastefondi abi vaja, siis leidub siin ikka keegi, kes ka viitsib möllata.»

Mänguasjade kogumine,  sortimine ja puhastamine ning lõpuks nende haiglasse viimine on olnud Sandral ja Kärdil üks selline kogemus, mille kohta nad ütlevad, et see andis neile tõelise laksu edasi tegutsemiseks.

«Me nägime üht vähihaiget tüdrukut, me kohtusime paljude arstide ja õdedega, kes olid väga tänulikud, et me neid mänguasju toome,» meenutab Kärt.

Mis järgmine aasta toob? Kas ülikooli kliinikumi lastefond võtab vahelduseks hoogu maha? Sandra ja Kärt raputavad energiliselt pead. «Meil on nii palju ideid!» sõnab Kärt. «Lausa pööraseid!»

Mõmmiku eluraamat

«Me tahaksime, et lastefondi maskott Mõmmik saaks staariks!» jätkab Sandra salapärase häälega. «Me soovime, et teda oleks lastefondi sündmustel sagedamini näha. Ja näiteks, kui lastel on muresid või suuri soove, siis nad võiksid need Mõmmikule usaldada...»

Ja siis sädistavad tüdrukud hulk aega sellest, et Mõmmiku tegutsemisest võiks mõni hea kirjanik raamatu kirjutada. Et nende meelest võiks Mõmmikul olla oma elu ja elulugu ja seiklused. Et lapsed Mõmmikut läbi ja lõhki tunneksid, mitte ei ütleks vaid: oi, vaata, karu tuleb!

 

Tagasi üles