Tartu volikogu arutab täna opositsiooni ettepanekul vaksalihoone avamiseks erikomisjoni loomist. IRL on teinud ettepaneku, väites, et linnavalitsus ei saa küsimuse lahendamisega hakkama.
Linnapea: rollid on läinud segamini
16. detsember 2010, 19:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Kruuse, kuidas kommenteerite IRLi Tartu piirkonna esimehe Peeter Laursoni seisukohta, et Tartu jaamahoone taas reisijaile avamine sujuks kiiremini, kui kõnelusi ei juhiks linnapea, vaid keegi teine, kas või tema ise?
Laurson on linnapeale ette heitnud lausvaletamist: mul on kurb, aga ilmselt siin peab ta vabandama, sest Eesti Raudteega kohtumine raekojas toimus täpselt kaks tundi varem kui see kohtumine, millest räägib Laurson.
Ma ei kommenteeriks seda küsimust rohkem, sest volikogus on teema üleval. Linnavalitsus ja mina linnavalitsuse esindajana oleme olnud selles küsimuses piisavalt järjekindlad, et omanik saaks oma kohustusi täita.
Kas raudteejaama küsimuse lahendamisel oleks abiks, kui teema võtaks eest vedada volikogus moodustatav erikomisjon?
Absoluutselt mitte. See komisjon ei anna mitte midagi juurde, see komisjon peab saama samad vastused. Servituudi nõue ei ole öeldud välja selleks, et asja pidurdada.
Vaksali omanikfirma Eli-kante on öelnud, et tahab renti ka tunneli eest. Meie ootame servituudi seadmist põhjusel, et osa tunnelist on Eesti Raudtee infrastruktuuri osa, aga servituut tuleks saada, et Elikante avaks oma kinnistul juurdepääsu sellele tunnelile.
Volikogu oleks võinud aasta tagasi võtta vastu otsuse, kas minna ostmise peale. Võinuks otsustada, mitte kuulata informatsiooni.
Kas nõustute väidetega, et vaksali küsimuses ei ole edasiminekut seepärast, et Tartu linnapea ja vaksalihoone omanik ei saa omavahel suheldud?
Institutsiooni esindajana ei ole ma kordagi võtnud aluseks solvumist kellegi peale. Sellist asja ei saa lasta isegi tekkida. Kui küsida minu käest, siis ei ole küsimus üldse isiksustes. Küsimus on põhimõtetes. Need põhimõtted saavad alguse kunagisest müügitehingust ja meie järgnenud tegevusest. Aga ma ei kannata ebaõiglust.
Praegu üritatakse jätta avalikkusele muljet, et see on meie (linna – toim) kohustus. Volikogu on läinud appi, et toetada vaksali avamist rahaliselt, ja selle eest saame süüdistuse.
Sõltumata sellest, mida üks või teine pool ütleb, pole emotsioonid need, mis peaksid prevaleerima, vaid ratsionaalsus. Väga raske on teha pakkumist, kui servituut pole seatud.
Ühesõnaga, linn on teinud vea, kui üritas ise hakata vaksali probleemi lahendama. Pigem pidanuks jääma seisukohale, et omanikult tuleb nõuda vaksali avamist?
Ma ei saa kuidagi nimetada linnavalitsuse ega enda veaks seismist kodanike eest. Kui peeti normaalseks olukorda, et inimesed võivad seista tuule käes, siis mina seda normaalseks ei pea. Sellest lähtuvalt oleme teinud otsuseid, olime heausksed, uskusime, et eraettevõte saab lubaduse ellu viia.
Kui linnavalitsus üldse ei oleks reageerinud, kas praegu oleks midagi teistmoodi? Kes keelab investeerimist ja vastavalt ehituslubadele valmis ehitamist? Rollid on segamini läinud: Kilk võttis vastutuse avalikkuse ees, kui ostis jaama ja lubas selle korda teha.