Tartu noortega tegelevad spordiklubid on seisukohal, et pagulaste laste ühiskonda lõimimisel võib just kehakultuur mängida võtmerolli. Trenni on oodatud kõik lapsed sõltumata nende rahvusest ja taustast.
Tartu spordiklubid: pagulaslapsed on trenni teretulnud
30. oktoober 2015, 11:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Praegu on selles temaatikas muidugi palju ebaselget, seda ka riigi tasandil,» tõdes Tartu linnavalitsuse sporditeenistuse juhataja Veiko Lamp. Linnavalitsus on asja arutanud ning seisukohal, et huvitegevused, sealhulgas sport, on tõhus vahend pagulaste lõimimisel ühiskonda. See tuleb kasuks ka laste keeleõppele ning aitab sisustada nende vaba aega.
Kedagi ära ei aeta
Tartu Postimehega rääkinud spordiklubide esindajad suhtuvad pagulaslastele treenimisvõimaluste pakkumisse positiivselt. «Võtame vastu kõiki Tartu linna lapsi vanuses 6–18 aastat ning pagulaste lapsed ei oleks mingiks erandiks,» kinnitas korvpallile keskendunud Tartu palliklubi juhataja Priit Paama. Ta lisas, et korvpallis õpitakse hakkamasaamist kollektiivis ja koostööd ning kindlasti leiaksid pagulaste lapsed klubis endale palju sõpru.
Ka Tartu JK Tammeka tegevjuht Kalle Paas andis mõista, et klubi ootab treeningutele kõiki lapsi olenemata nende rahvusest või emakeelest. Tammeka treeningurühmades on olnud Soome, Ameerika, Argentina, Prantsuse ja Rumeenia lapsi. Kogemused nendega on olnud positiivsed: nad on töökad ja teist keelt rääkiv meeskonnakaaslane paneb noori mõtlema, kuidas väljakul infot kõige paremini edasi anda. «Suhtlemine on meeskonnaaladel aga eduks oluline aspekt,» tõi Paas esile mitte-eestlastest laste positiivse mõju kogu treeningurühmale.
Kes rahastab?
Mõistagi tekitab pagulaslastele treeninguvõimaluste pakkumine küsimuse, kes ja millises ulatuses peaks selle kinni maksma. Veiko Lamp selgitas, et klubid on sõlminud sporditeenistusega toetuse jagamise lepingud, nende järgi on klubi kohustatud vabastama sotsiaalabiosakonna esildise alusel treeningumaksust kuni 20 protsenti vähekindlustatud või paljulapselistest peredest õpilastest. Pagulaslapsed oleks just selle 20 protsendi sees, märkis Lamp. Ta lisas siiski, et kui põgenike lapsi tuleb arvatust rohkem ning nad muutuvad rahalises mõttes klubidele koormaks, tuleb arutada, mil moel nende laste treeningud klubidele hüvitada.
Lisaks rahastusele võib probleemiks kujuneda kohalike laste vanemate tõrjuv hoiak, kuid Kalle Paas usub, et siin on võtmesõnaks suhtlemine.
«Klubi suhtleb lapsevanematega alati, kui toimub oluline ümberkorraldus grupi koosseisus või treeningtöös,» selgitas Paas. Ta rõhutas, et kõige tähtsam on see, et laps tahab sporti teha ning austab treenerit, kaaslasi ja klubi põhimõtteid. «Meie kohus on kasvatada lastest, sõltumata nende taustast, parimad võimalikud kodanikud,» ütles ta.
Samal seisukohal on ka Tartu ülikooli akadeemilises spordiklubis noori poksijaid treeniv Vello Kibe. «Kui sportlane armastab oma ala ja tahab sellega tegeleda, siis minu kui treeneri jaoks pole rahvustel küll mingit vahet,» kinnitas Kibe.
Spordiklubide vastutus
Kalle Paasi sõnul võib jalgpallis probleeme tekkida hoopis sellelt pinnalt, et treeningutingimused on Tartus endiselt kasinad ning siinsed vutiplatsid niigi üle koormatud, mistõttu ei pruugi kõigile lastele sportimiseks lihtsalt ruumi jaguda. «Kuid pole mõtet salata, et Eestis on sport olnud viimase paarikümne aasta jooksul üks edukaimaid ühiskonna lõimijaid. Sest mis lõimib? Ühine töö ja jagatud kogemused. Spordis on nendeks treeningtöö ja võistlused,» tõdes Paas.
Ka teenekas maadlustreener Voldemar Press andis mõista, et kui pagulaspered juba Tartusse tulevad, siis nende isoleerimisest ei võidaks keegi ning selles plaanis ongi suur roll kanda kohalikel spordiklubidel. «Loomulikult on sport, eriti pallimängud, parimaks võimalikuks lõimijaks üldse, selles pole küsimustki,» on Englase spordiklubis noori matimehi juhendav Press veendunud.