Holokausti ohvrite mälestamise näituse teosed tekitavad ärritust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Väljapanekut sisse juhatava suure teksti juures ootab näitusekülastajat Zbigniew Libera foto «Residendid».

FOTO: Kalev Saar

Tänasest saab Tartu kunstimuuseumis vaadata taas üht sellist näitust, mis tekitab tugevat ärritust. Sealhulgas eriti kahte või kolme teost on valus vaadata neil, kes teavad holokaustist ja teistest inimsusevastastest kuritegudest midagi rohkemat kui koolis saadud teadmised.

Holokaust on Hitleri-Saksamaal ja natside okupeeritud territooriumitel aastail 1933-1945 toimunud juudivastane terror, milles käis nende laushävitamine. Kuid surmalaagritesse jätsid elu juutide kõrval teisedki.

Kaks videot

Eriliselt mõjusalt mööduvad täna avatud näitusel «Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest» minutid kunstimuuseumi kõige väiksemas ruumis, kus on Varssavis elava ja töötava Artur Żmijewski kaks videot. «Kullimäng» aastast 1999 kestab peaaegu neli minutit ja «80064» aastast 2004 üksteist minutit.

«Kullimängus» jooksevad kitsas ja jahedas akendeta keldriruumis ringi mitmes eas alasti mehed ja naised ning püüavad üksteist käega puudutada nagu kullimängus. Õõvastust tekitab teadmine, et video on salvestatud koonduslaagri gaasikambris. Tartu kunstimuuseumi teatel on «Kullimängu» näitamine Saksamaal keelatud.

Videos «80064» on salvestatud kunstniku ja Auschwitzi koonduslaagrist eluga pääsenud mehe vestlus. Kunstnik soovib 92-aastase mehe käsivarrele koonduslaagris tätoveeritud numbrit värskendada. Endine vang ei taha, et kunstnik seda teeks, ent lõpuks alistub kunstniku pealekäimisele.

Valus ja keeruline

«Holokausti puhul on tegemist äärmiselt valusa ja keerulise teemaga, millest on väga raske rääkida. Näitusel osalevad kunstnikud püüavad oma teostega seda keerulist teemat lahata,» märkis Tartu kunstimuuseumi direktor, näituse kuraator Rael Artel.

Kõigil kunstnikel on oma vaatenurk ja iga teos on Arteli sõnul lähtepunkt diskussiooniks. «Näiteks Artur Żmijewski teostesse on meil voli ka kriitiliselt suhtuda,» lisas ta. «Kaasaja maailmas elades peame endale esitama ka küsimuse, mitte kas, vaid kuidas peaksime rääkima koonduslaagritest. Kuidas üldse rääkida totalitaarsetest režiimidest? Kuidas tulla toime ajaloo ebameeldivate seikadega neid siiski mitte unustades?»

27. jaanuaril tähistati rahvusvahelist holokausti ohvrite mälestuspäeva. Näituse brošüür tuletab meelde, et 2015. aastal möödub inimkonna ajaloo kõige brutaalsema konflikti, Teise maailmasõja lõpust 70 aastat.

«Just neil päevil 70 aastat tagasi vapustasid maailma avalikkust hirmuäratavad fotod äsja koonduslaagritest vabanenud vangidega,» on kirjas trükise sissejuhatuses. «Ajakirjandusse jõudnud pildid olid ülimalt šokeerivad ning oli raske uskuda, et selline asi keset Euroopat tõesti juhtus.»

Rael Arteli sõnul pidi maailm selle teadmisega edasi elama «ning poolakad tõsiasjaga, et enamik suurematest koonduslaagritest, kus tapeti rohkem kui viis miljonit inimest, asus Poola aladel».

Näituse eesmärk

Näituse eesmärgiks nimetas Artel mäletada ja mälestada, luua sidet ajaloo ja praeguse tegelikkuse vahel, vaadeldes seda kibedat ajaloosündmust tänapäevasest vaatevinklist.

«Me peame sel teemal rääkima, sest teadmised toimunust aitavad meil mõista paremini omaenda ajalugu, märgata meie ühiskonnas elavaid vähemusi ning tulla toime kasvava äärmusluse ja ksenofoobiaga – mõelgem kasvõi hiljuti Prantsusmaal või täna Ukrainas või Lähis-Idas toimuvale,» selgitas ta.

Ühtlasi soovis Artel kutsuda vaatajaid mõtlema inimsusevastastele kuritegudele nii Poolas ja Eestis kui ka terves maailmas ning arutlema, kuidas saame igaüks ise kujundada maailma, kus säärased sündmused ei korduks.

Eestlaste ühismaal

Muumaiste kunstnike kõrval on väljapanekus John Smithi ehk Marko Mäetamme ja Kaido Ole ühismaal «Holocaust» aastast 2001.

«Näitust kokku pannes hakkasin uurima, kas Eestis on ka keegi kunstnik holokausti teemaga tegelenud,» ütles Rael Artel. «Ainukene töö, mille ma leidsin, on Eesti kunstimuuseumi kogust John Smithi maal, mis kujutab kaht meest sõitmas autoga kusagil ja nägemas mäeveerel kirja Holocaust, mis näeb välja nagu Hollywood.»

Arteli selgituse kohaselt juhib see maal tähelepanu holokausti kommertsialiseerimise teemale, sest filmitööstus eesotsas Hollywoodiga on muutnud miljonite inimeste kannatused miljoniteks dollariteks.

Näitus «Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest» Tartu kunstimuuseumi esimesel korrusel jätkab Arteli sõnul muuseumis alustatud sarja meie lähemate ja kaugemate naabite tänapäevasest kunstist. Mullu sügisel oli võimalik vaadata soomlanna Pilvi Takala töid.

Väljapaneku koordineerija

Väljapaneku valmimisse on väga suure panuse andnud Julia Polujanenkova. «Selle näituse kuraator Rael Artel tegi kontseptsiooni ja valis teosed, aga mina olen koordinaator, see inimene, kes võttis ühendust muuseumidega tööde saamiseks ja kes tegeles logistikaga,» ütles ta.

Tartu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti kogu hoidja ametis on Julia Polujanenkova mullusest septembrist. Ta on pärit Jõhvist, lõpetanud Peterburis tegutseva Stieglitzi akadeemia (Sankt Peterburgi riiklik Stieglitzi-nimeline kunsttööstusakadeemia) magistrantuuri tarbekunsti ja arhitektuuri alal kiitusega.

Eeloleval neljapäeval on Tartu kunstimuuseumis kavas korraldada giidituure. Kell 18 tutvustab Malle Leisi näitust «Kollane suvi» Kristel Sibul ja kell 19 näitust «Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest» Rael Artel.

Tagasi üles