Jaak Aaviksoo: 500-eurone maksulävi on hea lahendus paljudele

Jaak Aaviksoo Foto: Peeter Langovits / Postimees

Isamaa ja Res Publica Liidu idee madalapalgaliste täiendavast maksuvabastusest on ilmselt lennuvõimeline lind. Paradoksaalsel moel on selle kinnituseks just erinevatest suundadest tulev emotsionaalsetest hoiakutest kantud kriitika, mis tegeleb peamiselt sildistamisega.

Kui üks idee sedavõrd kirgi kütab, tasub rahulikumalt mõelda, mis on selle idee taga peidus. Võibolla õnnestub siis selgeks teha, kuidas ideed edasi arendada ja võimaluse korral ellu viia niimoodi, et sellest kõigile kasu tõuseks.

Olen seda meelt, et reforme tasub vaid siis ette võtta, kui nad püüavad lahendada ühiskonna tegelikke probleeme. Teiseks tuleks kaaluda, kas kavandatud sammud on ka mõjusad ja tõhusad ning annavad soovitud tulemuse. Kolmandaks tuleks hinnata võimalikke kõrvalmõjusid ja negatiivseid kaasnähtusid ning lõpuks vaadelda reforme laiemas, maailmavaatelises kontekstis.

See on palgavaesus

Kuidas näeb selles valguses välja idee tõsta madalapalgaliste töötajate tulumaksuvaba miinimumi praeguselt 154 eurolt 500 eurole kuus?

Ehkki tänavu teises kvartalis tõusis Eesti täisajaga töötaja keskmine kuupalk üle 1000 euro, said eelmisel aastal pooled Eesti 655 000 tulusaajast (kellest osa ei tööta täisajaga) alla 573 euro kuus ja keskmine palgateenistus oli 740 eurot kuus.

Enam kui 1000-eurost kuupalka sai iga neljas ja üle 2000-eurost kuupalka vaid iga kahekümnes töötaja.

500-euroselt kuuteenistuselt arvestatakse 73 eurot tulumaksu, mis teeb koju viidavaks palgaks 427 eurot. Alampalga saajatel on see summa 285 eurot ja seda kuu aja peale, tihti pere peale jagatult. Üldistavalt võib öelda, et iga kolmas Eesti palgatöötaja saab oma töö eest tasu, mis võimaldab tal vaid hädapäraselt toime tulla.

Tihti on selliste perede toimetulekuks hädavajalikud täiendavad sotsiaaltoetused, mis asetavad neid sotsiaalselt samale pulgale töötute ja teiste sotsiaalsete riskirühmadega. Seda nimetatakse palgavaesuseks: inimene teeb kohusetundlikult vajalikku ja tunnustatud tööd, ent ei suuda selle eest saadavast palgast end ja oma pereliikmeid elatada.

Mulle tundub, et ühiskond vähemasti ei eita selle probleemi olemasolu, millele viitab ka IRLi ettepaneku ümber kujunenud arutelu. Iseküsimus on, kas tajutakse selle probleemi ulatust ja olulisust.

Ulatus on iga kolmas tööinimene ja tema pere liige ehk siis iga kolmas meist. Olulisus on sellega seotud: iga kolmanda inimese usk meie elukorraldusse ja motivatsioon edendada üldist heaolu ei ole asjaosaliste sotsiaalprobleem või eraasi – see on ühtaegu ka poliitiline, majanduslik ja julgeolekuprobleem.

Sellelt pinnalt siginevad pettumine, käegalöömine ja lahkumismõtted ning see ei ole vundament, millele ehitada tugevat ja kokkuhoidvat ühiskonda.

Mida teevad erakonnad

Otse või kaude püüavad probleemi lahendada kõik poliitilised jõud. Keskerakonnal on selleks astmeline tulumaks, mille juhtideeks on suurema tulu teenijate kõrgem maksumäär. On raske näha, kuidas see võiks madalapalgalisi sisuliselt aidata peale mõnevõrra avarama lootuse suurematele toetustele.

Reformierakonna pikaajaline idee on üldise tulumaksumäära alandamine. Koalitsioonileppesse raiutud 1% maksumäära langetamise (21 protsendilt 20-le) kasu on 500 euro tulurühmas 3,46 eurot kuus ja 5000 euro tulurühmas (1% rikkamaid) 48,46 eurot kuus. «Abi» rikastele üle kümne korra suurem kui palgavaestele ja kulu riigieelarvele 70 miljonit eurot.

Sihtrühma toimetuleku suurenemine 3 euro ehk 1% võrra ei lahenda samas ühtki probleemi. Tulumaksu täieliku kaotamise hind on üle miljardi euro ehk ligi viiendik riigieelarvest.

IRLi (ja sotside) põhimõtteline lähenemine on seni seisnenud tulumaksuvaba miinimumi üldises tõstmises. See lähtub lihtsast arusaamast, et pole mõtet maksustada tulusid, mille tulemusena maksustatavad vajavad riiklikku toetust.

Praegu on maksuvaba tulu määr 154 eurot kuus ja sotsid saavutasid selle tõusu järgmisel aastal 10 euro võrra. See jätab kõigile tulusaajatele lisaks kätte 2,10 eurot kuus ja maksab eelarvele üle 10 miljoni euro aastas.

Kahjuks ei ole see lisaraha mingi lahendus madalapalgaliste probleemidele ja on täiesti mõttetu soodustus jõukamatele inimestele. Märkimisväärselt suuremat üldist maksuvaba miinimumi tõusu ei kannata välja aga riigieelarve.

Palgavaesuse lahendamiseks on valdavalt pakutud toetuste suurendamist. See ei tohiks olla vastuvõetav eelkõige üldistel kaalutlustel – igal inimesel on õigus ausa tööga iseseisvale toimetulekule. Ka siis, kui see töö ei kuulu enimtasustatavate hulka.

See on väärikuse küsimus, ent see on ka kodanikuvabaduse küsimus. Toetused õõnestavad vaba kodaniku enesetunnet, tema kodanikujulgust ja motivatsiooni.

IRLi pakutud lahendus palgavaesusele on kesktee tulumaksuvaba miinimumi üldise tõusu ja riigieelarve piirangute vahel – maksuvabastus eelkõige neile, kes seda tõesti vajavad. Selle lahenduse on teinud võimalikuks infotehnoloogia: tuludest sõltuv maksuvaba miinimum vajab head tänapäevast arvepidamist tulude üle ja see on Eestis võimalik.

Idee seisneb selles, et alla 500 euro teeniv inimene enam tulumaksu ei maksaks. Sealt edasi maksuvaba tulu määr langeb ühe euro võrra iga lisaks teenitud euro kohta kuni tuluni 846 eurot kuus.

Sealt edasi kehtib praegune üldine maksuvaba määr 154 eurot kuus ehk kõrgema tulu saajatele ei muutuks võrreldes praegusega midagi. See on riigieelarvele üle kolme korra odavam kui ühtlane maksuvaba määra tõus 500 euroni.

Välja käidud lahendus annab ligi 300 000 inimesele keskmiselt 8% igakuist tululisa, parimal juhul isegi 17%. See ei pruugi olla piisav, ent see on tuntav ja oluline panus palgavaesuse probleemi lahendamisse.

Väidetud on ka, et muudatus vähendab survet tööandjatele palkade tõstmiseks. Selline kaudne mõju on ilmselt olemas, ent sõltub siiski palju enam nõudluse-pakkumise vahekorrast tööturul kui maksukorraldusest.

Üheks kaudseks, aga oluliseks mõjuks tulekski hoopis pidada suuremat motivatsiooni töö leidmiseks seni mitmesugustest toetustest elavatele inimestele, aga ka kahanevat soovi otsida tööd piiri tagant. See omakorda kasvatab pakkumist tööjõuturul ja seega pigem elavdab üldist majandust ja pidurdab peadtõstvat tööjõupuudust.

Inimväärikuse tagamine

Seda ideed on materdatud ka ideoloogiliselt. Kes peab seda sotsialistlikuks, kes keskaegseks, kes populistlikuks.

Jah, see reform on suunatud ühiskonna sidususe kasvatamisele ja suuremale solidaarsusele, eelkõige aga inimväärikuse tagamisele. Gini indeksiga mõõdetud sotsiaalne ebavõrdsus on Eestis iseseisvusaastate jooksul küll kahanenud, ent ikkagi palju suurem kui Põhjamaades ja on viimastel aastatel kahjuks suurenemas.

Seepärast usun, et lisaks vabal ettevõtlusel põhineva majanduse kasvule suunatud jõupingutustele on sammud ühiskonna sidususe kasvatamiseks igati kohased ka konservatiivse ilmavaatega inimestele – oleme väike riik, kus suured erinevused ei too kellelegi suuremat kindlus- ega turvatunnet.

Selle eest äratundmine, et me mõistame ühte moodi, kust king tõeliselt pigistab, ja püüame ühiselt lahendust leida, väärib kaasamõtlemist.