Kahekesi jalgrattal

1945. aastal sõitsid ema ja lapsed tandemrattal mööda Rootsi väikekülade teid. Pilt jõudis Eesti Rahva Muuseumi kogusse 2006. aasta sügisel seoses väliseestlaste intervjueerimisega Rootsis, Ameerikas ja Kanadas. Foto: Pm

Kaheksa asendit, kuidas poiss ja tüdruk ühe ratta peale mahuvad.

Neiu viiakse koju ühtmoodi, sõber Zavoodist teistmoodi – uusi trende jalgrattasõidus proovisid Tartu ülikooli ajakirjandustudeng Andi Villenthal ja Eesti maaülikoolis geodeesiat õppiv Anu Müürsepp. 

Esialgu kõlavad kilked ning tasakaalu hoidmiseks on Anu ja Andi sunnitud teineteisega läbirääkimisi pidama. «Sa toetad ise jala maha?» küsib Anu samal ajal jalgratta pakiraamile ronides. Pärast paari variandi läbiproovimist jääb juba hõiskeid ja naeru vähemaks ning kaks noort suhtuvad jalgrattasõitu kui professionaalid.

Lihtsamaks variandiks peavad nad juba ammu läbiproovitud pakiraamil sõitmist. «See on ilmselt proovitutest ka kõige ohutum,» arvab Anu. Andi suhtub kogu ettevõtmisesse pisut romantilisemalt. «Näod vastamisi oli ikka kõige parem sõita, sellest võikski saada Tartu kui tudengilinna põhitrend,» on Andi ettepanekut tehes täiesti tõsine.

Mõlemad noored tunnistavad, et sõidavad jalgrattaga mööda Tartut üpriski tihti. Enamasti sõidab Anu üksinda, kuid kuskilt mitmekesi tulles pakutakse üksteisele ikka küüti.

Andi jällegi ei viitsi lodjakoja juurest, kus ta veemõnusid naudib, poodi vee järele üksinda minna. Mõni sõber tuleb kaasa haarata ning seltsis on kohe segasem. «Just viimastel nädalatel olen rohkem sõitma hakanud,» nendib noormees.

Äsjaproovitud stiilidest on asjaosaliste meelest kõige ohtlikum see, kui neiu istub lenkstangil seljaga sõidusuunas. «Kui me tasakaalu peaksime kaotama või kukkuma, siis mina ei pääse sealt kuskilt välja,» selgitab Anu. Tõsi ta on, sest Andi hoiab ju kahe käega juhtrauast kinni ning Anu jääb täpselt sinna vahele, põgenemisruumi napib.

Ohtlik, aga romantiline
Teisalt naeravad Anu ja Andi, et see viis on just kõige romantilisem. Näod vastamisi sõitmist plaanib vähemalt Andi küll veel proovida. «Muidugi sõltub inimesest, kellega sõidan,» ütleb ta, vihjates sellele, et noormehed võiksid temaga sõites siiski pakiraamil istuda.

Pisut järele mõelnud, leiab Andi, et mõneti on siiski raske keskenduda, kui ilusad silmad kogu aeg vastu vaatavad. Ometigi jääb «suudlevate tudengite» sõiduvariant tema lemmikuks.

Muidugi teeb mõlemale nalja sõbra Zavoodist koju toomine, kasutades selleks ratast. Andi kõhutab sadulal, samal ajal kui Anu kõigest väest mäest üles punnitab sõita.

«Toetad käed maha? Nii ei saa ju sõita!» naerab Anu. «Jah, aga ma pean ju midagi maha toetama,» üritab Andi end kaitsta.

Tegelikult on see tõepoolest vajalik, sest vastasel juhul oleksid mõlemad kraavipervel lõpetanud. Tasakaalu saavutamine ongi kahekesi sõidu põhinipp. «Meil oli seda märksa raskem saavutada, kuna Andi ratta esikumm oli õhust täiesti tühi,» märgib Anu.

Vilunult pakiraamil
Tartu ülikooli tudengid Liisu Arumäe ja Elen-Greete Jaadla meenutavad eelmist aastat, kui kooli sõideti enamasti koos.

«Meil oli alati padi kaasas, kui rattaga kuhugi liikusime,» ütles Elen-Greete. Just istumise pehmendamiseks ostis Liisu eraldi padja. «Mina sõitsin alati pakiraamil, mitte kuskil lenksu peal või naisekandmispoosis,» räägib Liisu.

Elen-Greete arvates on Tartus üldiselt hea sõita, ainuke paha asi on see, et kergliiklusteed pole omavahel ühendatud. «Pead jälle jalgratta pealt maha ronima, et üle tee minna,» ütleb ta ja lisab, et on oluline teada, kus on suuremad äärekivid, et sinna vastu ei sõidaks.

Küsimuse peale, kas linnas on kahekesi jalgrattaga sõites raske liigelda, jääb Liisu hetkeks mõttesse. «Raske on sõita küll, kuid ainult siis, kui aeglaselt liikuma peab, näiteks mingi auto taga, siis kaob tasakaal ära,» ütleb ta. «Siiani pole me kordagi kukkunud,» lisab Elen-Greete.

Kukkumisohtlikest olukordadest on päästnud ka see, et nii Liisu noorhärra kui ka sõbranna Elen-Greete on juba vilunud rattasõitjad ning koostööd on juba pea aasta harjutatud.

«Teame juba, kuidas sellistes rasketes olukordades käituda, oleme kogenud pakiraamisõitjad,» kinnitab Liisu.
Neidude tavaline marsruut on Annelinnast ülikooli ja tagasi. Mõnel õhtul on jalavaeva vähendamiseks ka peole rattaga mindud. «Näiteks oleme käinud Zavoodis ja Krooksus, siis ei kulu tagasitulekul taksoraha ning saab kiiremini koju kui jalutades,» rääkis Liisu.

Uue kooliaasta kohta ei oska Elen-Greete veel öelda, kas ratas läheb sama palju kasutusse kui eelmisel aastal. «Kui on pikk tee sihtpunkti või oleme väsinud, siis läheme rattaga, muidu ikka käime jala ka,» ütleb ta. Mõnel korral, kui linnas liiklus hõre oli, käisid sõbrannad pärast kooli lähinaabruses väikseid ekskursioone tegemas.

Mälestusi 1950ndatest
Elva lähistel elaval pensionäril Ella Kasel on hulk jalgrattasõiduga seotud mälestusi. Näiteks rahvatantsuproovidest kojusõit. «Pärast tantsuproove tõid poisid neiud ikkagi jalgratta pulgal sõidutades koju,» räägib ta.

Naabervaldade rahvamajade pidudele ja kinno jõudsid nad samamoodi. «Eks sellel jalg­­ratta pulgal oli raske ja valus istuda küll, aga peole oli ikka väga vaja minna,» naerab Kask.

Jalgratta pulgal sõitsid tüdrukud sellepärast, et nii oli poisil kõige lihtsam. «Mitte tolle pärast, et ligidal olla, vaid selle pärast, et pakiraamil istudes kadus sageli tasakaal ja lennati uperkuuti,» meenutab Ella Kask. Ta lisab, et neljal rattal toona väga ei liigutudki, pigem ikka kahel.

Kord oma 7. klassi lõpupeole kiirustades jäi Ellal valge kleidi saba õlise keti vahele. Kuhu sa musta ja määrdunud kleidiga lähed, mõtles ta. Seejärel kiirustas koju, et kleidisaba puhtaks pesta. «Toona oli meil aga söetriikraud, mis tähendas, et kulus omajagu aega, enne kui triikida sai,» meenutab ta.
Kooli, kuhu oli kaks kilomeetrit, jõudis Ella napilt õigeks ajaks ning kogu lool oli õnnelik lõpp.

Mitmekesi ühele rattale ära roni

Lõuna politseiprefektuuri regionaalse liiklusjärelevalve grupi vanemkonstaabel Kalev Aas räägib, et tegelikult ei tohi kahekesi rattal üldse sõita. Siinkohal ei lähe arvesse tandemid ning lastele mõeldud pakiraamile kinnitatud eraldi istmed – need on seadusega lubatud.

Kas tõesti ei tohi kuidagigi kahekesi sõita? «Ei pakiraamil, lenkstangil ega pulgal – nii lihtsalt ei tohi sõita, see pole ohutu,» ütleb Aas.
Kuigi politseile teevad suurimat muret joobes jalgrat­­turid, peetakse ka mitmeke-
si ühel jalgrattal liiklejaid kinni.

«Me ei ole nende vastu esialgu väga karmid,» lohutab Aas. «Oleme nad kinni pidanud, väikese vestluse teinud ning teavitanud, et võime neid trahviga karistada.»
Trahv võib ulatuda 600 kroonini. «Tavaliselt me nii kaugele siiski ei lähe,» märgib Aas.