Priit Pullerits: uued messiad saabuvad idast

Priit Pullerits.

FOTO: Sille Annuk

Kasahhi mehest Aleksei Poltoraninist on saamas Eesti kiratseva spordi messias. Vähemalt niisugune mulje jääb, kui lugeda ajakirjanduse pealkirju. Et kui kõik läheb sedasi, nagu Poltoranin soovib ja nagu soovivad ka Eesti suusajuhid, annavad Kasahstani spordipealikud tuleval nädalal Poltoraninile õiguse treenida edaspidi Mati Alaveri juhendamisel.

Eesti spordi loodetav kasu peitub selles, et Alaveri õpilased Karel Tammjärv, Algo Kärp ja Raido Ränkel, kõik Sotši olümpial altläinud, saavad edaspidi mõnda aega harjutada kõrvuti mehega, kes on võitnud kolm MK-etappi ja kaks MM-pronksi – lootuses, et Poltoranini kannul jõuavad nemadki maailma tippu.

Kui see kõik vaid nii lihtne oleks ...

Jah, tõsi, näiteks Kenyast ja Etioopiast leiab sadu tublisid jooksjaid, keda on innustanud ja arendanud võimalus pidada trennis sammu oma tipptasemel iidolitega. Aga nad jookseks ilmselt väga kiiresti ka siis, kui suuri eeskujusid ees poleks. Samas, kuhu on vajunud Briti kesk- ja pikamaajooks, mis õitses 1980.–1990. aastatel, või Soome pikamaajooks, millele tõid kulda nii Lasse Viren kui Martti Vainio, või Saksamaa murdmaasuusatamine, mille esindajad lõpetasid Sotši olümpial meeste teatesõidu vahetult Eesti ees? Kõigi kolme nimetatud näite puhul oli neid, kellelt malli võtta ja kelle järgi joonduda, küll ja küll. Ometi järgnes suurte staaride ajastule kõikjal vähikäik.

Ja ei maksa optimismi jahutavaid näiteid otsida üksnes piiri tagant. Eesti korvpallis järgnes kuldse ajastu Kalevile järgmise mängijatepõlvkonna kukkumine liidu mudaliigasse. Ning meenutus lähimöödanikust: needsamad Tammjärv ja Kärp ja Ränkel, Alaveri õpilased, said ju näha ja kogeda, kuidas harjutavad Jaak Mae ja Andrus Veerpalu, tollesama Alaveri õpilased – kas see tõsiasi kasvatas neile tiivad? Mis annab alust arvata, et nüüd tuleb Kasahhimaalt Poltoranin ja Eesti meeste mootor hakkab peagi uues taktis tööle?

Ei, eelnev pessimism ei tähenda, et Poltoranini Ees­tisse tuleku võiks kuulutada täiesti tulutuks ettevõtmiseks. Eesti suusaliidu peasekretär Jaak Mae avaldas mulle lootust, et kui Eesti suusatajail õnnestub nendest kõvemal tasemel Poltoraniniga pikemalt koos harjutada, saavad nad esiteks näha, kuidas tippmees treenib. Teiseks: «Kui keegi on kõrval, ei teki enesega rahulolu, et olen nii kõvasti treeninud.» Ja kolmandaks: «Võib-olla leiab ka mõne idee, mida oma treeningutesse sobitada.»

Nagu näete, ei mingit hõiskamist, et Poltoranin aitab Eesti suusaspordi viia tagasi varasematesse kõrgustesse. Milline treeningumetoodika või -protsess sobib ühele, ei pruugi põrmugi istuda teisele. Halvemal juhul võib kopeerimine isegi kahju tuua.

Tegelikult, kui perspektiivitundega mõelda, võikski Eestist kujundada idapoolsete sportlaste treeningubaasi. Nagu on näiteks Davosist saanud Vene suusatuusade Aleksandr Legkovi ja Ilja Tšernoussovi tugipunkt. Mõneti on seda ideed juba proovitudki. Maadlustreener Henn Põlluste rääkis pärast Londoni olümpiat, kus tema hoolealune Heiki Nabi, nüüd kahekordne maailmameister, võitis hõbemedali: «Kutsume endale siia häid vastaseid. Piisab, kui helistan Peterburi ja kohe ollakse valmis saatma kedagi koos Heikiga treenima. Need võimalused tuleb ära kasutada.»

Tunamullusel suvel kohtusin Käärikul moskvalanna Irina Privalovaga, 50 ja 60 meetri jooksu maailmarekordiomaniku ning Sydney olümpiavõitjaga 400 meetri tõkkejooksus. Ta rääkis nördinult, et Moskvas on kergejõustiklastel palju viletsamad harjutamistingimused kui Tallinnas. Privaloval olid kaasas tütred, lootustandvad sportlased, ning ta kaalus tõsiselt võimalust, et saadaks nad tulevikus Eestisse elama-õppima-harjutama.

Pole kahtlustki, et idas leidub selliseid sportlasi, kes eelistaks harjutamiseks Eesti tingimusi, sadade kaupa. Nad tuleks siia meelitada. Sellest võiks saada, nagu venelased ütlevad, Eesti spordi biznesplan. Ei, mitte tagamõttega, et idast tulnud hakkaks Eesti eest võistlema. Vaid tagamõttega, et neid, kelle järgi võiks Eesti noored sportlased joonduda, kellelt malli võtta, kelle sarnaseks tahta areneda, meil endal ju piisavalt pole.

Eeskujud on spordis vajalikud. Ainult et nende otsest mõju ei maksa ülehinnata. Trenni tuleb igaühel ikka ise teha.

Tagasi üles