Kirjandusgurmaan koondab maitseelamusi

Berk Vaher, «Sõnastamatu lend sõnades. Kirjutusi kirjandusest I», Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2014, 310 lk.

FOTO: Repro

Luuletaja, prosaist ja kriitik Berk Vaher (38) on pärast ligikaudu 15 arvustaja-aastat jõudnud oma esimese kriitikakogumikuni lennuka pealkirjaga «Sõnastamatu lend sõnades».

Üllatusega avastasin, et Berk Vaheri viimasest päris «oma» raamatust, novellikogust «Sekeldaja päevad», on möödunud juba kümme aastat (vahepeal tuli koostöös Tõnis Mägiga «Müümata naer», 2006 ja 2011).

Ometi on tema tegevus just kriitikuna olnud meie kirjanduselus sedavõrd järjepidev ja intensiivne, et jätab mulje pidevast kohalolekust kõige laiemas kirjanduslikus kontekstis.

Omailmade kiituseks

Vastsesse kriitikakogumikku pole autor siiski võtnud oma kirjutiste n-ö lihtviisilist paremikku, vaid on eeskätt valinud välja neli meie omapärasemat nüüdiskirjanikku: Valdur Mikita (sündinud 1970), Mehis Heinsaar (1973), Ervin Õunapuu (1956) ja Nikolai Baturin (1936).

Neist igaühe kohta on välja pakutud neli kirjatööd, millest mitmed on pikemad esseistlikud analüüsid. Lisanduvad kolm tsüklit «Otsijad metsas», mis sisaldavad muu hulgas käsitlusi Jaan Oksast, Aare Pilvest ja Lauri Sommerist.

Kriitikaraamatu saatesõnas ütleb autor selgituseks: «… keskendun siin ennekõike nondele veidramatele, eksperimentaalsematele, raskemini arusaadavatele kihtidele uuemas eesti kirjanduses.» (Lk 7.)

Muidugi on paras julgustükk püüda lähendada lugejale just selliseid kirjanikke. Ohtu muutuda seejuures ise raskesti arusaadavaks on autor enamasti küll õnnelikult vältinud, ent vahel kipuvad tema raskekaalulised mõttevalangud kujuteldavale lihtlugejale vist siiski üle jõu käima.

Siis jääb mulje, et kriitik unustab end oma lemmikautori «alternatiivse omailma rajamise» (lk 82) paistusse gurmaanlikult naudisklema-teoretiseerima.

Särav nelik

Tuleb tunnistada, et raamatus lähemalt vaadeldud nelja kirjaniku eripära on vastavates tsüklites igati veenvalt, sageli ka uudseid vaatenurki leides avatud.

Suhteliselt napi materjali põhjal on analüütik näiteks Mehis Heinsaare puhul esile tõstnud hoopis uue tahu: ühiskonnakriitilise esseisti. Pealiskaudselt mahategeva kriitikatule alla langenud Heinsaare romaan «Artur Sandmani lugu» on aga saanud vägagi jõulise kaitsekõne, mis kujutab endast lausa eeskuju andvat kirjandusloolise õigluse jaluleseadmise katset.

Ka Mikital, Õunapuul ja Baturinil suudab autor mõjuvalt esile tõsta tugevamaid, ent varem mõneti varjujäänud külgi. Ta tsiteerib Baturinit: «Head pole need raamatud, mil on palju lugejaid jooksval ajal. Head on need raamatud, mil on vähe lugejaid igal ajal.» (Lk 288.)

Ja nii näikse Berk Vaheri arvustajategevus oma paremikus ületavat tsunftisisese kriitika kitsad raamid ning küllap annab mitmeid arvestatavaid pidepunkte meie tulevasele kirjandusloole ja kogu kirjanduslikule mõttele laiemaltki.

Berk Vaheri raamatu esitlus on täna kell 18.30 kultuurilokaalis Arhiiv (Vanemuise 19, kirjandusmaja krüpt, sissepääs hoovist). Autorit küsitleb Märten Rattasepp.

Raamat

Berk Vaher, «Sõnastamatu lend sõnades. Kirjutusi kirjandusest I»,

Eesti Keele Sihtasutus,

Tallinn 2014, 310 lk.

Tagasi üles
Back