Riho Raave: tugispetsialistideta ei ole tänapäeva kool mõeldav

Tartu linna haridusosakonna juhataja Riho Raave.

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Kaasava hariduse põhimõtetest lähtuvalt ei ole tänapäeva kooli ja kvaliteetset haridust enam võimalik ette kujutada tugiteenuseid rakendamata. Just tugispetsialistide olemasolu ja väiksemad klassid on üks olulisimaid tegureid, miks väljalangevus Tartu põhikoolidest on viidud miinimumini. Paraku on riigi hariduspoliitika selles osas muutunud.

Kes jälgisid ETV tõsielusarja «Üheksandikud», said päris hea pildi, mis ja kuidas ühes tavalises Tallinna koolis asjad käivad: milliste probleemidega koolimeeskond tegeleb, kuidas õppimist toetatakse üha rohkem kasvatuslike ettevõtmistega, kunas ja kuidas sekkuvad probleemide lahendamisse tugispetsialistid.

Sarjast tuli kujukalt välja koolimeeskondade ühise tegutsemise vajadus probleemsetes olukordades ning see, kui palju oli sotsiaalpedagoogist või koolipsühholoogist abi nii õpilase kui ka õpetaja aitamisel. Ja see ei olnud väljamõeldis, vaid tegelik elu.

Haridusministeerium rõhub üha rohkem õpetaja kompetentsusele ja võimekusele mitmesugustes olukordades toime tulla.

Suundumus, et õpilase igakülgse arengu toetamise võti on hästi ettevalmistatud ja isiksuslike eeldustega õpetaja, kes märkab õpilase probleeme varakult, on pikemas perspektiivis kindlasti õige. Kuid on naiivne loota, et õpetaja oma praeguse töökoormuse ja tundide andmise kõrval suudaks piisavalt hästi toime tulla kõikide õpilase probleemidega.

Siin tulevadki õpetajale appi tugispetsialistid: eripedagoog, psühholoog või sotsiaalpedagoog, kelleta ei ole tänapäeva koolielu mõeldav.

Et aga tugispetsialistide rahastamine ei ole enam ministeeriumi prioriteet, siis langeb kogu esmatasandi tugiteenuste tagamise koorem täies mahus omavalitsuste õlgadele.

Väiksematele omavalitsustele pakutakse asenduseks tugiteenuste ostmist veel olematutest riiklikest keskustest. Tartu kogemustele tuginedes julgen väita, et esmatasandi tugiteenuste osutamine õpilastest kaugele jäävatest keskustest ei ole kindlasti parim lahendus, pigem on see suur tagasiminek võrreldes praeguse olukorraga.

Linn raskete valikute ees

Riigi hea tava eeldab, et kui koolipidajale pannakse ülesanded, siis leitakse ka täiendav rahaline kate nende täitmiseks. Samuti kuulub hea tava juurde, et kunagi sõlmitud kokkuleppeid ühepoolselt ei muudeta ja neist peetakse kinni järgmiste kokkulepeteni.

Haridustoetuse põhimõtete muutmisega, sealhulgas tugispetsialistide rahastamisega, on juhtunud just vastupidi. Omavalitsused, kes võtsid tööle nõutavad tugispetsialistid ja arendasid välja vajalikud võrgustikud, tunnevad ennast aga petetuna. Tartu linn nende hulgas.

Linn seatakse raskete valikute ette. Kas püüda säilitada saavutatut ja leida tugispetsialistide tööjõukulu katmiseks oma napist eelarvest lisaraha (ainuüksi eripedagoogide tööjõukulu katmiseks kuluks Tartu linnal 2014. aastal umbes 300 000 eurot)?

Või loobuda tugispetsialistide säilitamise nimel hädavajalikest investeeringutest õppekeskkonda, uute lasteaiakohtade loomisest või lasteaiaõpetajate palgatõusust? Viimane vajadus tuleneb otseselt õpetajate palga suurenemisest ja seda ignoreerida pole kohalikul omavalitsusel võimalik.

Kuigi õpetajast sõltub koolis kõige rohkem, ei koosne tänapäeva kool enam ainult õpetajatest.

Rääkides õppe- ja kasvatusprotsessi terviklikkusest koolides ei tohiks piirduda vaid kolme kohustusliku tugispetsialistiga (eripedagoog, sotsiaalpedagoog, psühholoog), eriti veel siis, kui me räägime kaasavast haridusest.

Üks takistusi, miks kaasava hariduse põhimõtted nii visalt juurduvad, on abiõpetajate puudumine tavakoolides.

Oma roll tugivõrgustikus on kindlasti ka karjääri- ja õppenõustajatel, huvijuhtidel, pikapäevarühma kasvatajatel.

Miks mitte aga ka näiteks haridustehnoloogidel, kes tegelevad näiteks õppevara ja -vahendite arendamisega, sobilike lahenduste juurutamisega ka õpilaste erivajadusi arvestades.

Kõiki neid teenuseid peab ministeeriumi ettekujutuses loomulikult tagama koolipidaja ehk siis valdavalt kohalik omavalitsus.

Lootus ei ole veel kadunud

Vaevalt et ükski vastutustundlik omavalitsus, sealhulgas Tartu linn, hakkab oma tugispetsialiste kohe koondama, küllap me teeme need rasked valikud, loobume millestki muust olulisest ja säilitame vastavad ametikohad koolides.

Vastutulekut ootaks aga ka ministeeriumilt, et omavalitsustel säiliks võimalus katta tugispetsialistide tööjõukulu haridustoetusest.

Kui nüüd riik ikkagi sooviks kompromissi leida ja omavalitsustele appi tulla tugispetsialistide tööjõukulude katmisel, siis võiks see olla fikseeritud kindla protsendina haridustoetuse mahust või kindlate ametikohtade ulatuses, nagu näiteks lubatakse riigitoetusest katta direktorite ja õppejuhatajate tööjõukulusid.

Seda muidugi tingimusel, et õpetaja palk oleks omavalitsuse koolides tagatud vähemalt kehtestatud alammäära ulatuses.

Näiteks võiks vähemasti eripedagoogi – tema ülesanne on samuti õpilase arengu toetamine nagu õpetajal – amet olla üks riigi toetatavaid.

Pealegi annavad eripedagoogid enamikul juhtudel ka õpiabitunde, kui soovitakse õpetaja tööd näha kitsamalt ehk siis pelgalt tunniandjana. Ministeeriumi väited, et see pole kooskõlas kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega, ei ole tõsiselt võetavad, sest keegi pole ministeeriumil takistanud vastavat seadusemuudatust algatada.

Tartu linn loodab, et ministeerium siinjuures järele mõtleb ja vähemasti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rahastamisparagrahvi menetlemisel riigikogu kultuurikomisjonis tehakse vajalikud muudatused tugispetsialistide riiklikuks toetamiseks.  

Tagasi üles