Tartu linnavolikogu esimees Aadu Must: Tartut kimbutab suletus

Tartu linnavolikogu esimees Aadu Must. Foto: Kristjan Teedema

Volikogu esimees Aadu Must tõdeb, et kehvad välisühendused õõnestavad Tartu ülikooli positsiooni. Suletus ja vähene koostöö pidurdab aga linna arengut.

Kuidas teil läheb?

Millestki on puudus. Defitsiidiaeg. Aga kui järele mõelda, siis ainuke kaup, mida ostaks, on aeg. Kogu vaba aeg kaob selle peale, mida meeldib teha – ajalooga tegelemise peale.

Mida põnevat olete viimasel ajal arhiividest leidnud?

Kõige põnevam materjal on ajast tänaseks juba peaaegu sada aastat tagasi, Esimese maailmasõja aeg. Sellest tuleb palju põnevat. Eesti ajalugu on nagu kihiline pirukas ja ma kiidan Eesti arhiive, et kõik hoiti baltisaksa traditsioone järgides alles. Kui tahad teada olme, mentaliteedi ja inimeste igapäevaelu kohta, siis saab siit arhiividest palju kätte. Kui tahad lugeda poliitika kohta, ja mitte müüte, tuleb uurida Stockholmis, Kopenhaagenis, Vatikanis ja eriti Vene arhiivides.

Lemmik on hetkel Venemaa riiklik ajaloo keskarhiiv Peterburis, kus on kirjas need saladused, mida ei tea veel ei Eesti ega Vene ajaloolased.

Mul on arvutis üks hästi huvitav dokument. 150 aastat tagasi on dokumendile kirjutatud «sekretno» ja Vene kolleegid ütlesid, et kuulge, see on salastatud. Mind kutsuti järgmine päev tagasi, et ma uuesti pildistaksin. Vahepeal oli peale löödud suur tempel selle kohta, et salastus on maha võetud.

Kõige vapustavam on minule baltisaksa ajalugu, Tartu ülikooli ajalugu. Müüt, mis meile kätte anti, on ainult neljandik tõest. Tegime siin volikogus näiteks Hezeli tänavat teadmata, et Hezel oli üks Vene luurajate koolitajatest. Ülikooli roll Vene koloniaalimpeeriumi mootorina ja ekspansiooni osalisena on kordades suurem, kui oleme osanud ette kujutada.

Tsaaririigi ajaga võrreldes on Tartu ja siinse ülikooli tähtsus tublisti kahanenud. Kuidas linna rolli suurendada?

See ei ole kunagi ühe päeva küsimus. Kunagi, kui Tartu ülikooli pingeritta pandi, siis tehti üks metoodiline viga, oleks ankeedis olnud sees ka Dorpatid ja Jurjevid, oleks teda rohkem teatud läbi teadusajaloo.

Et esiplaanil püsida, on vaja jõuliselt laiendada koostööd. Nokia fenomen on eestlastele tuttav. Nokiad sünnivad siis, kui neid toidetakse, aga mitte nii, et laseme notsu metsa, äkki nuumab end ise ära.

See on suuresti riigi poliitika küsimus. Mulle tundub, et meil poliitika kohati ka lainetab. Me rohkem räägime teadusmahukusest nii elus kui tootmises. Ja räägime väga hästi. Olen kuulunud riigikogusse, kui sellest räägitakse, seda rõhutatakse, ma olen aplodeerinud peaministri kõnele, kus just nendest printsiipidest räägiti.

Kui hiljem julgesin seda eelarve arutelul tsiteerida, küsiti vastu, et kust sa raha võtad.

Kuidas Tartul eelmine aasta läks?

Üsna hästi. Kõik on suhteline, alati on unistused tohutult suuremad kui võimalused. Ükskõik, kas koalitsioonis või opositsioonis, aga ma olen tartlane ja seetõttu ka väikesed edusammud rõõmustavad.

Ma ei ole rahul haridusreformiga. See, et kõigepealt teeme omleti peaaegu valmis ja siis ütleme, et oleks mune ka vaja, ei ole õige lähenemine.

Ometi ei usu ma ka seda hullu mõtet, et te nüüd ümberkorraldusi tagasi tahaks pöörata.

Ütlesin juba kaks aastat tagasi, et iga reformiga on nii, et isegi kui see tõotab tulevikus suurt kokkuhoidu, ei tohi seda teha siis, kui vaesus murrab sisse uksest ja aknast, sest ka kokkuhoiule suunatud reformid vajavad käivitamiseks ressurssi. Kui seda ei ole, võidakse hea idee ära narrida.

Hariduse valdkonnas on aga sümpaatne, et Tartul jätkuvalt on lootus olla mitte üksi kõrghariduses lipulaev – polegi minu meelest teist võimalust –, aga ka üldhariduses.

Keskerakond oli Tartus kaks aastat opositsioonis. Kas see aeg õpetas midagi?

Õpetas päris palju. Tulles kaks aastat ära olnuna tagasi, arvasin eest leidvat midagi muud. Näiteks kui läksin nüüd esimest korda kliinikumi nõukogu koosolekule arvasin, et rongid on kaugele sõitnud. Aga ei, kõik on sama. Õnneks küll kvalitatiivselt kõrgemal tasemel. Teemad on samad, sama mees teeb ettekande, aga räägib juba positiivsetest tulemustest.

Esimene, millega tegelema hakkasin, on naabrid ja sõpruslinnad. Ka vallavanemad, kellega on ühiseid probleeme.

Vahetult pärast valimisi tähistasime Lüneburgis meie linnade sõprussuhete 20. aastapäeva. Eriti huvitav oli nendega rääkida poliitikast, linna juhtimisest, probleemidest, ajakirjanduse rollist ehk ajakirjandus kui sõber, liitlane ja vaenlane.

Kes siis meie oleme Tartu linnavalitsuse ja volikogu jaoks?

Sümpaatsed, kuid kohati kolletavad sõbrad.

Aitäh!

Aga ise palusid.

Enne minu riigikokku minekut oli pooleli jäänud ka see teema, et aastal 2014 on Riia Euroopa kultuuripealinn ja võiks teha midagi koos. Tartlased on oodatud ja me rõhutame, et ajalooliselt oli Liivimaal kaks pealinna, Tartu küll Riiale tugevaks satelliidiks.

Tartut ühendab Riiaga võrdlemisi kehv maantee, pole lennuühendust ega rongiühendust.

Olen sellega tegelenud päris kummalistes kohtades. Olin vahepeal Balti Assamblee presiidiumi liige ja Balti suunal on suhtlus olnud tihe.

Balti koostöö on tõsine probleem. Eesti poliitikas on nii, et kui on vaja Nicaraguasse sõita läbirääkimisi pidama, siis vastus on «Mina lähen!», aga Läti puhul «Ähh, seal sai juba kooliajal käidud.»

See paraku on tohutult valusas kontrastis Põhjamaade omavahelise koostööga. Rootslaste populaarseimad anekdoodid on küll norralastest, aga reaalne koostöö kultuuri valdkonnas, hariduses ja majanduses on nauditavalt heal järjel.

Kas Tartu peaks võtma initsiatiivi Rail Balticu Tartusse painutamise suhtes, kuigi otsus on justkui tehtud?

Püüan jääda diplomaatiliseks ja öelda nii, et jäingi mõttesse, kas volikogul on siin midagi teha. Seepärast, et kogu aeg on seda projekti ohustanud Balti riikide erimeelsused. Oli aeg, kui lätlased ütlesid, et Rail Baltic võiks tulla küll, aga mitte lõunast põhja, vaid idast läände – sellest oleks neil rohkem kasu. Nüüd hakkab midagi sarnast juhtuma Leedus.

Kas on vaja veel üht «vabadussammast», et tehtud sai, aga kas just sellist tahtsime, pole kindel. Selline raudtee on väga suur investeering.

See on tohutu suur investeering. Enne oli juttu arhiividest. Minu lemmiklinnaks on Tomsk, mis oli kunagi Siberi pealinn. Lõpuks ärimehed ei nõustunud panustama ja raudtee läks sadakond kilomeetrit lõuna poolt. Siis Tomsk muutus provintsilinnaks, no mitte päris, aga Novosibirskist sai Siberi pealinn.

Tartu jaoks on väga suur oht, et ülikool ei mahu varsti esimese tuhande hulka maailmas, kui siin ühendusi pole. Analüüsime tõsiselt, kas volikogul on siia midagi lisada.

Kas teil on mõtteid ja ideid, kuidas Tartu volikogu kummitempli staatusest päästa? Vihje on sellele, et suurem osa eelnõusid ja initsiatiivi pärineb linnavalitsusest.

Olen avastanud, et volikogu esimehe töös on tohutult sarnast koolmeistri tööga. Nagu koolis ei saa nii, et homsest on kõik targad, pole ka volikogus nii, et päevapealt kõik muutub. Eks me selles suunas läheme. Näeme erinevalt, kes võiks muuta ja kuidas jõud töötavad.

Mina olen märganud, et ajakirjandus on aidanud hästi palju kaasa kuvandile, et volikogu esimees on inimene, kes juhatab ainult volikogu koosolekuid ja ei mõjuta linna poliitikaid. Päris nii ei ole. Volikogu esimees mõjutab linna arenguid tunduvalt rohkem kui mõni abilinnapea.

Isegi ei pidanud silmas volikogu esimeest. Kevadel oli intervjuude sari, kus volinikud väljendasid mõtet, et volikogus on koos väga palju tarkust, aga see ei kiirga sellest kogust välja.

Olen harjunud võib-olla liiga pikki sissejuhatusi tegema. See on Euroopas laiem probleem. Postkommunistlikes maades kipub olema, et täitevvõim kannab nii täitev- kui esindusfunktsiooni. Kaasamine ei ole majanduse ega juhtimise probleem, see on pedagoogika probleem. Tuleb luua kaasatuleku efekt.

Et volikogu kogu tarkus komisjonide kaudu ellu jõuaks, on vaja natuke kvalifikatsiooni. Toon välja sammu, mida pean tähtsaks – teeme koolituse uutele volinikele. Sest kui inimesed tulevad ja ütlevad, et tuleks muuta, siis öeldakse, et vaat kui tore, nad tahavad teistmoodi teha. Siis on toetajaid tavaliselt palju. Kui ta aga ütleb konkreetsemalt, mis ta tahab, siis enam nii palju toetajaid ei ole.

Seletame nüüd ka volikogu liikmetele, mis asi on istung, mis asi otsus ja mis asi määrus, mis eelnõu. Ja kuidas kantselei aitab mitte üksnes koalitsiooni, vaid ka opositsiooni.

Suured asjad algavad väikestest.

Teine asi, et kriisi ajal leidsime, et tuleb raha kokku hoida – teeme kahe istungi asemel ühe ja piisab küll. Pärast seda on juhtunud nii, et ei jõua elule järele ja ei jõuagi vedur olla.

Mina arvan küll, et hiljemalt 2015 tuleb mõni istung juurde. Tartu-suuruses linnas peaks olema volikogul kaks istungit kuus selleks, et reaalselt asjad läbi arutada.

Millised on kolm tähtsamat ideed, mida volikogu viimastel aastatel on Tartu arengule välja pakkunud?

See küsimus ei ole päris mulle, sest olen eemal olnud. Mulle ajaloolasena meeldib tagantjärele hinnanguid anda, kuid praegu vaataksin tuleviku poole. Minu arvates on küll vaja vaadata, mis edasi saab.

Tartu puhul annab tunda suletus. Minu arvates  üks tähtsamaid asju, mille suunas volikogu peab minema, on koostöö. Volikogus ka.

Ma ei taha isiklik olla, aga Tallinna valitsemise puhul koostöö on see kõige viimane, mis välja paistab. Keskerakond on sealse valitsemisideoloogia kujundaja.

Inimesed on erinevad. Aga ükskõik, mis erakond ka ei ole, igal pool on omad põhjused. Võrdlused Tallinn – Tartu ei ole pädevad, Tallinn peab end võrdlema Riia, Stockholmi ja Hel­singiga. Üks aasta linnade liidus öeldi, et Tallinn võiks õppida Türi kogemusest. Vabandust, kass ei õpi elevandilt ja vastupidi. Koostöö peab olema.

Üks linnavolinik kevadel ütles, et ta naudib opositsioonis olemist, sest siis on rohkem vabadust. Kommenteerige palun seda mõtet.

Itaallased näiteks ütlevad, et «parlamendiliige» nad visiitkaardile ei pane, see on sõimusõna. Küsin, kuidas see juhtus. No ajakirjandus on kaasa aidanud, vastatakse.

Asi on selles, et poliitik on hea olla headel aegadel. Buumi ajal julges mõni poliitik lubada sada protsenti ja viiskümmend veel otsagi. Ja läkski täppi.

Rasketel aegadel on halvem. Olen lugenud Põhjamaade nõukogu materjale, sealt käivad läbi naabermaade analüüsid. Seal oli öeldud, et Eesti poliitikas puudub taganemisstrateegia nagu idablokis tervikuna. Me ründame, ründame, ründame. Kui asjad lähevad halvemaks, tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid, mida opositsioonil on raskem mõista kui koalitsioonil.

Ma ei süüdista ajakirjandust, aga kirjutajaid. Kirjutajad peaksid mõistma, et poliitika ja politikaanlus on täiesti erinevad asjad. Meie meedias on kõik poliitikud, isegi kui nad ei tegele millegi muu kui politi­kaanluse ja poliittehnoloogiatega.

Kui sageli te helistate Edgar Savisaarele ja räägite Tartu asjadest?

Olen rääkinud Savisaarega erakonna asjadest, ka Tartu mastaabis. Kui keegi arvab, et Must haarab toru, et küsida, kuidas me otsustame, vabandust, seda pole olnud. Jooksvas poliitikas... kuigi ma mõnikord isegi tajun, mida tema mõtleks. Räägin Tartu inimestest, sellest, mis meil on hästi. Sageli vaidlen mitmetes asjades.

Keskerakonna esirinnas on Tartus n-ö elukogenud eestlased ja noored venelased. Kas te oma tütrele Kadri Simsonile, kunagisele miss Tartule ei ole teinud ettepanekut Tartus kandideerida?

Kunagi ütlesin, aga ta vastas mulle, et siis läheb tartlastel silme ees mustaks. Nähtavasti olen mina see, kelle tõttu ta taganes oma vanavanemate maale Pärnusse.

Miks on teile oluline volikogu istungid raekotta tuua?

Euroopa kultuuriruumis,  hansalinnades, kus raekoda on olemas, käib volikogu või natuke teise nimega institutsioon seal koos. Kui olen küsinud, kas kitsas ei ole, ollakse veendnud, et ainult see teeb raekojast raekoja, kui seal käivad rahvaesindajad koos. Teisalt rahvaesindajate kogule annab suure sümboolse väärtuse, et nad käivad koos raekojas. Ehk siis ööbik laulab seepärast nii ilusti, et lilled õitsevad, lilled õitsevad seepärast, et ööbik laulab.

Millised on teie uusaastasoovid Tartule ja tartlastele?

Ma ei ole originaalne. Soovin tartlastele, et nad austaksid oma linna põhilist rikkust, tarkust, teadmisi. Ja sinna juurde rohkem koostööd.