Tartut on nimetatud üheks ilusaimaks jõululinnaks. Ent eelkõige on ja jääb Tartu tudengilinnaks. Käes on aeg, kui paljud septembris saabunud välistudengid on juba asjad pakkinud ja jõuluks koju sõitnud, teised veedavad jõulud aga siin. Tasapisi saabuvad linna uued vahetusüliõpilased. Tartu Postimehe reporter Katre Tatrik tutvustab pühademeeleolus välisüliõpilasi ja ajab nendega veidi jõulujuttu.
Ameeriklane tähistab jõule koos 70 pereliikmega
Tartu ülikoolis vahetusüliõpilasena politoloogiat tudeeriv Keegan McBride on selle loo ilmumise ajal juba Ameerikas Washingtoni osariigis oma vanemate farmis Issaquahi linna lähistel, mitte väga kaugel Microsofti peakorterist Redmondist.
Kooliajal algaski noormehe tavaline päev varahommikuste talutöödega – enne tunde tuli sööta mõnisada kana ja kanda hobuste eest hoolt. Seejärel läks kauboisaabastes Keegan kooli, ühes kanamunad õpetajatele müümiseks. Võib arvata, et selline elu pole noore inimese jaoks just suhkrukringli söömine, ent Keeganile meeldis väga elu farmis, mis on tema perele kuulunud juba 150 aastat.
Eriti meeldib talle seal aga pereringis jõule tähistada. Pere all peab Keegan silmas oma vanaema kuute õde, vanaisa kolme venda ja õde ning nende lapsi, keda on kõigil umbes viis. Erandid on Keegani vanavanemad – neil oli lapsi üksteist.
«Igal aastal koguneb jõuluks farmi laias laastus 70–80 inimest,» rõõmustab Keegan. Kuna nii suurele seltskonnale ei suudaks õhtusööki valmistada ükski superema, toob iga pere natuke ka ise söögipoolist kaasa ja nii on nende jõululaud kirju ja mitmekesine.
«Meie maja on üsna redneck,» muigab Keegan. Tema pere kaunistab jõuludeks terve hoovi tuledega ära. «Meil on ka tohutult suur jõulutäht, mille puule paneme,» näitab Keegan laua tagant püsti tõustes, et täht on peaaegu temapikkune.
Noorena meeldis Keeganile pärast suurt söömist nõbudega metsas peitust mängida, nüüd aitab ta aga õhtu saabudes noorematele kinke pakkida. Seda tehakse pärast seda, kui lapsed on telekast jõuluvana teekonda jälginud ning hõisanud «Oo, Santa on peaaegu kohal!» ja magama läinud. «Hommikul tõusevad nad juba kell neli, et kinke avada,» naerab Keegan.
Ameeriklaste jõulud erinevad Keegani sõnul eestlaste jõuludes selle poolest, et ametlikult enam Ameerikas jõule ei tähistatagi.
«Minu meelest on see rumal, et ma ei või inimestele, kes ise jõule ei tähista, häid jõule soovida. Sattusin kord koolis sellepärast suurde pahandusse,» meenutab Keegan. «Meil ei ole jõulupuhkust ja jõuluvaheaega. Meil on talvepuhkus ja talvevaheaeg. Meil ei ole ühtegi jõuluallahindlust ja poemüüjad peavad soovima häid pühi, heade jõulude soovimine on keelatud,» rääkis Keegan, kelle arvates on sellise poliitkorrektsuse tagaajamisega natuke liiale mindud.
Merry Christmas!
Slovakk toidab jõuluõhtul linde ja sööb kapsasuppi
Slovakk Milan Bardun veetis sügissemestri maaülikoolis maastikuarhitektuuri õppides. Kuigi Milanil tuleb jaanuaris veel Eestisse eksameid tegema, sõitis ta jõuludeks koju Bratislavasse.
«Sõbrad kutsusid mind Taisse jõulupuhkust veetma, aga ma ütlesin neile ära,» jutustab Milan, kes poleks sellest pakkumisest mõnel muul ajal kindlasti keeldunud. Ent noormehele on tähtis jõulud perega veeta ja nii teeb ta ka seekord.
Milani sõnul söövad slovakid jõulude ajal palju šokolaadi ja muud magusat kraami. Tema peres on küpsiste ja kommide päralt elutoa keskel terve laud. Sealt ei tohi aga enne jõuluõhtut kübetki suhu pista. «Mina ja vend ikka salaja näksime sealt juba päevasel ajalgi, aga palun, ära seda ainult mu emale ütle,» naerab Milan.
Tavaliselt ei söögi slovakid jõulupäeval midagi, sest kõhtu hoitakse suureks õhtusöögiks.
Ja kuigi jõulud on Slovakkias maiustamise aeg, ei tea nad piparkookidest midagi. Ka Milan proovis oma esimese pipraküpsise ära alles Tartus. «See maitses mulle üllatavalt hästi,» kiitis Milan ja lubas neid kodus oma perelegi teha.
Mine tea, äkki piparkoogist võibki saada Milani pere uus jõululõhn, ent üks on kindel: nagu eestlasedki, ei saa ka nende pere jõuluajal läbi ilma kuuselõhnata.
«Kuuse toome tuppa ja ehime koos isa ja vennaga alati alles 24. detsembri hommikul,» räägib Milan. Samal ajal valmistab ema aga juba köögis õhtusööki. «Kui õhtusöök valmis, läheme koos traditsioonilisele kahetunnisele jalutuskäigule. See on hea, sest kõht on selleks ajaks juba tühi, ent jalutamine viib mõtted toidu juurest mujale,» kirjeldab Milan peretraditsioone.
Väljast naasnud, juuakse teed, käiakse pesemas ja pannakse selga kenad riided. Seejärel istutakse koos lauda.
Õhtusöögi esimeseks roaks söövad slovakid Milani sõnul alati vahvlit, tavaliselt meega. Sinna kõrvale võib ka veini juua.
Siis lastakse hea maitsta aga traditsioonilisel jõuluroal – seente ja vorstidega kapsasupil kapustnica’l. Selle valmistamine võtab väidetavalt ka virgematel perenaistel ligi kolm tundi. Supile järgneb tavaliselt praetud karpkala majoneesi salatiga.
Pärast õhtusööki oli Milani isal alati kombeks meelitada pojad katuseaknale õhtusöögi jääkidega linde söötma, et ema saaks allkorrusel kingid kuuse alla poetada. Ja kuigi Milani sõnul on nad vennaga sellest trikist juba ammu aru saanud, käivad nad jõuluõhtul isaga endiselt katuseaknal linde toitmas. Ikka selleks, et emal oleks aega kingitused rahus valmis panna.
Vesele Vianoce!
(hääldus: veselee vianoce)
Iraanlanna riputas oma soovi jõulupuule
Maaülikooli doktorant Kobra Maleki tuli Iraanist Eestisse metsandust õppima juba kolm aastat tagasi. Seda päris juhuslikult.
«Otsisin endale doktorandi kohta ja Eestist tuli positiivne vastus,» räägib Kobra, kes siis veel ei teadnudki, kus Eesti asub. «Olin elevil ja samas kurtsin emale, et ma ju ei teagi, kus see Eesti asub,» naerab Kobra. Selle kurtmise peale ärkas üles tema noorem vend, kes tuli unisena kööki ja avas oma kooliõpikust kaardi: «Eesti on siin, see endine nõukogudemaa.» Nüüd Kobra, kelle nimi araabia keeles tähendab suuremat, vaid naerab selle peale ja tellib endale ilusas eesti keeles kohvi piimaga.
Moslemina Kobra jõule ei tähista, ent on neid enda sõnul siiski nautima õppinud. «Kui mu kristlastest tuttavad kutsuvad mind jõulupeole, ei ütle ma sellest mingil juhul ära,» rääkis Kobra. Tema sõnul võib jõulupuid leida ka Teheranist, kust ta pärit on, võibolla küll mitte nii suuri kui Tartu oma, aga siiski.
Muide, Raekoja platsi kuusepuul ripub ka Kobra jõulusoov. Kuigi ta jäi skeptiliseks, kas soovi puule riputamine aitab tõesti seda täita, tekitas see temast üksjagu elevust.
«Iraanis on meil talvepühade ehk «shäb_e yälda» ajal komme lugeda keskaja Pärsia luuletaja Hafez-e Shirazi luuletusi ja selle järgi ennustada, kas meie soovid täituvad. Enne raamatu avamist tuleb küsida näiteks, kas ma saan sel aastal mehele, ja siis raamat suvalise koha pealt avada. Seejärel tuleb luuletust lugedes seal oma küsimusele ise vastus leida,» seletab Kobra. «Kui inimesed vastusega rahul ei ole, avavad nad tihti raamatu lihtsalt teise koha pealt seni, kuni luuletusest meelepärase vastuse välja loevad,» naerab Kobra talvepühade kombe üle.
Muide, talvepüha Shab-e Yalda tähendab sündimise ööd ja sellega tähistakse Iraanis vahetult enne kristlaste jõulupühi, 20. või 21. detsembril pikimat ööd aastas. Ka Kobra kogunes möödunud nädalalõpul Eestis elavate iraanlastega, et traditsioonilise õhtusöögiga tähistada päikese võitu pimeduse üle.
Kuigi kahel viimasel aastal on Kobra detsembrikuu Eestis veetnud, otsustas ta sel korral pärast talvist pööripäeva Iraani oma pere juurde sõita. «See on püha, kui kõik eestlased sõidavad oma pere juurde ja mul ei ole sellel ajal siin lihtsalt midagi teha,» räägib ta.
Kobra jõuab Eestisse tagasi jaanuaris ja nii jääb ta ka meie aastavahetuse pidustustes ilma. Ent kurvastamiseks pole tal põhjust, sest Iraani uut aastat saab ta tervitada juba 21. märtsil, kui sealne aasta 1392 vahetub 1393 vastu.
Christmas Mobarak!
(Hääldus: kristmäs mobaräk)
Islandlased pääsevad sel aastal kalahaisust
Egill Gautason ja Brynhildur Ólafsdóttir on Islandilt maaülikooli õppima tulnud paar, kes otsustasid sel aastal jõulud Otepääl veeta. Sellega säästavad nad end ühtlasi ka raikala küpsetamise haisust, mis päev enne jõule Islandi kohal hõljub.
Egilli sõnul oli islandlastel kombeks päev enne jõule süüa midagi väga nigelat, et isu rikkalikuks jõululauaks hoida, ja nii sai igas perekonnas raikala valmistamine tavaliseks jõulueelseks tegevuseks.
«See kala haiseb kohutavalt ning pärast selle küpsetamist haisevad ka kõik riided ja maja,» krimpsutab Egill nina. Tema tüdruksõber Brynhildur muigab, et nende pere on kavalam: «Käime alati naabrite juures kala küpsetamas ja söömas.»
Islandi jõuludes peavad Egill ja Brynhildur kõige põnevamaks, et jõuluvana asendavad seal 13 kurikuulsat jõulutrolli-jõulumeest. Egilli sõnul on igaüks neist kurikuulus omal põhjusel. Üks on ukseprõmmija, teine jälle tuntud küünlavaras, kolmandale meeldib taldrikuid lakkuda, teistel on jällegi muud veidrused küljes.
«Vanasti korraldasid need 13 jõulumehikest korralikult segadust, kuid nüüdseks on nad juba päris viisakaks muutunud, vahetanud kotiriidest räbaldunud kehakatted jõulumehe mantliga sarnaste punaste kuubede vastu ning toovad 13 päeval enne jõule lastele sussi sisse maiustusigi,» räägib Egill.
Trollide kasvatamisega on saareriigis üksjagu ka vaeva nähtud. Näiteks Brynhildur pani väiksena sussi sisse küünlavargale kingituseks küünlaid – ikka selleks, et vaene tegelane vargile ei peaks minema.
Kord saanud aga Egilli vanaema ühelt jõulutegelaselt sussi sisse kommi asemel toore kartuli. «Vanaema oli päris marus, aga eks see näitab, et ta polnud väga hästi käitunud,» naerab Egill.
Kuigi jõulumehikesed trikitavad peamiselt Islandil, võttis üks neist, see kõige pisem, sel aastal teekonna ette ka Tartusse ja poetas Brynhildurilegi sussi šokolaadi.
Legend räägib veel, et Islandi 13 jõulutegelasel olevat olnud kuri ema Gryla, kes enne jõule vedas kõik halvad lapsed mägedesse ja keetis endale õhtusöögiks. Ühel aastal olnud aga kõik Islandi lapsed head ja Gryla suri nälga. Ent iga laps Islandil teab, et kui palju pahandust teha, võib Gryla uuesti ellu ärgata.
Musta kurja jõulukassi eest pole aga kaitstud keegi. Kui jõuluõhtul ikka ühtegi uut riideeset seljas ei ole, sööb jõulukass sind lihtsalt ära. «Kes söödud ei taha saada, paneb kas või ühe uue sokigi jalga,» õpetab Brynhildur.
Glešileg Jól
(Hääldus: glethileg joul!)
Grusiinid jagavad kinke esimesel jaanuaril
Tartu ülikooli vahetusüliõpilane Alex Iasashvili sõnul Gruusias erilisi jõulukombeid ei ole.
«Tähistame jõule ja uut aastat tavaliselt koos. Pidu algab 31. detsembril ja lõppeb seitsmendal jaanuaril õigeusu jõuludega,» räägib Alex. Tema sõnul tähistatakse kodumaal vähesel määral veel ka uue aasta saabumist vana kalendri järgi 14. jaanuaril.
Kõige tähtsam on grusiinidele esimene 1. jaanuaril saabunud külaline. Usutakse, et just see inimene toob perele kaasa oma õnne ja usu.
Pärast südaööd ootavad gruusia lapsed külla aga jõuluvana või lumevanaisa, kes tavaliselt ootab siiski seni, kuni lapsed magama jäävad, et siis kingid hommikuks lastele valmis panna. Kas kinke toob punase kuuega mees läänest või valge kuuega kohalik mägilane tovlis babua ehk lumevanaisa, sõltub sellest, kuidas vanemad on kokku leppinud.
Perekondlikest väärtustest ja piirkonnast sõltub ka see, kas tuppa seatakse üles plastmassist kuusk, nagu Alexi peres, või päriskuusepuu. Või hoopis traditsiooniline valge kuivast kooritud pähklipuu oksast hööveldatud muistne gruusiapärane jõulupuu chichilaki. Viimane tuleb kombe kohaselt põletada 19. jaanuaril ja sellega jäetakse selja taha vana aasta mured. Põletamise ajal võib Alexi sõnul soovida ka midagi head uueks aastaks.
Kingituste jagamisele järgnev päev on Alexi sõnul grusiinidele üks olulisemaid. «Nii nagu läheb teine jaanuar, läheb terve aasta. Sellepärast veedetakse see päev just nende inimestega, kellest kõige rohkem hoolitakse ja kellega tahetakse koos olla ka kogu ülejäänud aasta,» selgitab Alex.
Noormehe sõnul ei puudu Gruusias jõulu- ja uue-aasta rikkalikust supra-lauast kindlasti pähkli-mee maiused ja pähklikastmes kalkun.
Alexi sõnul ongi nende pere pidulaud kaetud vana aasta lõpust jõuludeni. «Selle koristamisega keegi vaeva ei näe, vahepeal pannakse sinna lihtsalt toitu juurde. Inimesed käivad külas ja kõik on kõigi juurde alati oodatud,» iseloomustab Alex pidustusi.
Esimesel jaanuaril armastas väike Alex enne kingituste avamist ka supra-laual inventuuri teha, et näha, mida oli lumevanaisa kõige rohkem söönud. «Kui panin tähele, et söödud oli kõige rohkem šokolaadi, mõtlesin, ahhaa! see talle ilmselt maitseb, järelikult tuleb järgmisel aastal talle veelgi rohkem šokolaadi jätta,» muigab Alex.
Gilotsavt shobas!