Vana albumi korrastamine nõudis kahte kuud
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
11. detsember 2013, 21:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/12/10/2682256t1hd3a9.jpg)
Tartu ülikooli ettevõtte, Mand-ragora juhataja Ene Sarap ütleb, et sametkaantega albumid, mille kaunistamiseks kasutati metallist ehiseid, olid 20. sajandi algul väga levinud.
Neil albumeil olid paksust papist lehed, kuhu olid fotode tarvis avad sisse lõigatud, ning nende kaasi hoidis tihedalt vastamisi spetsiaalne lukk. Ehk lukkum, nagu ütleb Ene Sarap.
:format(webp)/nginx/o/2020/09/21/13360704t1h0605.jpg)
Tänu lukkumile olid inimeste elu kõige olulisematel puhkudel tehtud leeri-, pulma- ja lastefotod tolmu ja valguse eest hästi kaitstud. Vanal ajal ei topitud niisugust albumit kunagi riiulisse, vaid see asetati aukohale kummutile. Albumi tagakaanel oli neli väikest metallnuppu, igas nurgas üks, et albumi tagakülg laual lesimisest ei kuluks ega määrduks.
Just selline album on ka ühele Pajusist pärit naisele, Anna Kasele (1892–1982) kuulunud perealbum, mille kohta on teada, et see on talle kingitud 21. sünnipäevaks. Restauraatorite kätte tõi lagunema kippuva varanduse Anna Kase lapselaps Heli Salong.
Sada aastat on ühe pildialbumi elus väga pikk aeg. Sellegi albumi kaasi kattev samet oli väga kulunud, albumi selg oli rebenenud ning sisuplokk köitest lahti vajunud.
:format(webp)/nginx/o/2020/09/21/13360705t1hebc3.jpg)
«Paraku on nii, et inimesed, kes ajalooliste fotode kõrval ka pildialbumit ennast väärtustada oskavad, ei leia selleks raha. Ning need, kel on raha, ei oska jälle niisugustest asjadest lugu pidada – kõik vana loobitakse minema,» rääkis Ene Sarap.
Ta lisas, et mis kõnealusesse albumisse puutub, siis sellel on perele väga suur väärtus tänu metallehisele graveeritud pühendusele ja hoolega hoitud vanavanemate mälestusele.
«Tellija Heli Salongiga kaalusime kõik tööd üksikasjalikult läbi. Kanga vahetamisest loobusime, sest selle albumi muudab haruldaseks just eseme vanusega kaasaskäiv välimus.»
Kulunud vana sametriie tuli albumi puitsisuga kaantelt aga ikkagi eemaldada, tolmust ja mustusest puhastada ning seejärel toestada sama tooni puuvillase alusriidega ja sellega ühitada. Sobiva tooni ja koega riiet tuli restauraatoril mööda Tartu poode taga otsida. Eemaldada tulid muidugi ka metallehis ja lukkum.
Pärast tuli alusriidega toestatud originaalsamet kaantele tagasi panna ja ehised imepisikeste naeltega peale kinnitada.
:format(webp)/nginx/o/2020/09/21/13360764t1h61cf.jpg)
Aga ka albumi lehed vajasid uuesti köitmist ning üks otsapael, mis oli kaduma läinud, käsitsi juurdepunumist. Kogu töö tegi Katrin Mägi, aeg-ajalt teise restauraatori Karoli Saarega nõu pidades.
Niisuguseid albumeid ei satu Mandragora restauraatorite kätte just sageli. Tänavu on seal neid korrastatud kolm.