Vana-Ihaste kogukond on veel tegus

Ihaste põlised naabrinaised Tiiu (vasakul) ja Aive ei jõua rohelist kevadet kuidagi ära oodata. Foto: Sille Annuk

Aive Viidiku Ihaste-kodu on tema mehe vanemate kodu ning ta on sellesse väga tugevasti kiindunud.

Tänavu tahab Aive Viidik sööti jäänud kasvuhoonele taas hinge sisse puhuda. Klaasmaja katuse ära parandada ja taimed sisse istutada.

«Iseenda jaoks natuke,» märgib ta ja meenutab, et kunagi olid ajad, mil Ihastes krunti ilma kasvuhooneta ei olnudki. Suvel pandi küpsed tomatid auto järelkärusse ja siis täiskoormaga kas Pihkvasse, Leningradi, Pärnusse või Riiga.

Ihastelaste kasvuhooned see pere pärississetulek oligi. Nii koolitati lapsed, muretseti autod, sisustati korterid.

Konnaoja kooperatiiv

Aive Viidiku ja ta üleaianaabri Tiiu krundi tagumine serv jookseb Luunja valla piiriga ühte joont, seda märkiv väike kraav on praegu pilgeni vett täis.

Aive Viidik ütleb, et vaat Tiiu, tema on see põlisihastelane ja mäletab kõike algusest peale.

Sedagi aega, mil aianduskooperatiivid linna asutuste juurde alles loodi ning selle piirkonna Tartu kolhoosiehituskontori Konnaoja kooperatiivi rahvas üksteise võidu tegutses ja toimetas.

Tiiu meenutab hea meelega kõike, ainult oma täisnime öelda ei soovi. «Ei ole vaja, et linnas kõik inimesed teaksid, kes see Tiiu siin täpselt on,» põhjendab ta. «Mõtlevad veel, et trügin ise lehte. Ei tohi tervet nime panna!»

Aive Viidik kuulab seda sõdimist pealt ja mõtleb, et tegelikult on Tiiu just niisugune abivalmis Ihaste naine, kellest tuleks rääkida ja kes tunnustust vajaks. «Niisuguseid häid inimesi nagu tema annab otsida,» märgib Aive Viidik hilisemas vestluses.

Tiiu meenutab aianduskrundi saamise lugu ja tunnistab: «Eks see tookord ikka tutvuse kaudu mul siin natuke ka käis. Töötasin haiglas, aga ma tundsin neid KEKi omasid. Tahtsin kangesti Ihastesse krunti... Keegi ütles neist ära.»

Astume koos Aive ja Tiiuga mööda Ranna puiesteed jõe poole ja räägimegi Ihaste elust. Mis praegu viga – bussid käivad igas tunnis kaks korda. Aga vanasti oli jah nii, et istuti Tartus ratta selga, pandi labidas raami külge ja vänta-vänta minek. Jõge mööda laevaga sõideti muidugi ka.

«Algul kasvas siin pajuvõsa nagu praegu luha peal,» meenu­tab Tiiu. «Eks KEKi kooperatiivi maad mõõdeti nimme siia kehvema nurga peale, sest ­KEKil oli masinaid, millega neid maid siin parandada.»

Tiiule tuleb naer peale, kui ta kirjeldab, kuidas suvila ehitati kõrgele vundamendile ja õunapuud istutati suurte kuhilate otsa. Ning kuidas siis hiljem hakati õue mullaga täitma. Ta meenutab, et suvilat tohtis olla 25 ruutu, sauna vahest 10. Nende vahel olevat terrassi ei tohtinud kinni ehitada. Garaažil uksi ees olla ei tohtinud. Sellised reeglid olid.

Nüüdseks on igaüks oma suvilast teinud niisuguse maja, millist hing on ihaldanud ja võimalused lubanud. Tiiugi on oma Võru tänava korteri ära müünud ja elab aasta ringi Ihastes.

Võõraski teretab

Aga nüüdki käib Vana-Ihastes elu ikka nii, et kellegagi kohtudes temast ilma sõna vahetamata mööda ei saa. Üksteist teatakse ja tuntakse, et kuidas kellelgi tervis on ja kuidas lapsed elavad.

«Mind teretavad needki, keda ma ise enam ei tunne,» ütleb Tiiu, kui koduõuel lõkkeplatsi kohendab, ja näitab, kuidas rebane seal suure kivi otsas istus.

Siis tõstavad naised kui käsu peale korraga oma pead üles – haned lendavad luha poole.