101-aastane naine tervitab uut kevadet

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ilda Olt veedab päevi Tartu hooldekodus.

FOTO: Andres Ehrenpreis

Aasta tagasi, kui Tartu hooldekodu elanik Ilda Olt saja-aastaseks sai, lõi ta oma sünnipäeval tiiru tantsu. Seda mäletavad hooldekodu töötajad


hästi.


Nüüd on uus kevad käes ja Ilda Olt sai laupäeval 101. Juba päev varem võttis ta õnnitlusi vastu ja arvas, et kes teab, ehk jõuab tänavugi ühe jalakeerutuse ära teha.



Küsimusele, mismoodi see vahepealne aasta on läinud, vastas Ilda Olt, et temale ei ole enam ükski aasta raske. Ta on enamasti terve olnud ja igal hommikul aitab hooldaja talle kleidi selga – voodisse ta vedelema ei jää.



Sotsiaaltöötaja Maia Kajak ütleb, et Ilda on seltskondlik inimene ega taha toas istuda. Vaid mõni harv kord vastab: «Täna mul ei ole kõige parem olla, ma täna ei tule.»



Jutt käib hooldekodu tegelus-, kiriku- ja laulutundidest.



Ühes viimases tegelustunnis jäädvustas Ilda Olt oma käejälje kunstiteoseks. Kastis peo ja sõrmed rohelise laste näpuvärvi sisse ja vajutas siis kämbla hoolikalt vastu paberit. Jäljend tuli nii elegantne ja selgepiiriline, et tegelusjuhendaja Siiri Treier otsustas selle teose ära raamida ja sünnipäevalapsele tähtpäeval tagasi anda.



Ilda Olti igas silmavaates, peanoogutuses, lauses ja käepigistuses väljendub tänutunne kõige ja kõigi vastu, kellega ta elus kokku puutub.


Mis võiks olla see põhjus, miks ühele naisele antakse nii pikk, rõõmsa meele ja hea tervisega elu?



Ilda Olti mitte enam väga teravad silmad lähevad küsimusest veekalkvele. «Oh, see minu elu…» ütleb ta mälestuste tulva all lauset lõpetamata.



Ning jutustab siis ühe loo oma väga varasest lapsepõlvest, mil ta oli ehk kolmeaastane tüdruk ja sugugi paigal püsida ei osanud. Ta tahtis kangesti üle kitsa oja joosta, sest teisel kaldal mängisid teised lapsed. Aga vool niitis ta jalad alt ja viis kaasa. «Aga mind päästeti ära ja sellepärast, näete, elangi!» ütleb ta vastuseks.



Ilda Olt on sündinud ühes Venemaa eesti külas, mille nime ta ei mäleta. Ta on töötanud palju aastaid Tartu konservitehases. Tal on 75-aastane voodihaige tütar Klaara, kellega ühes toas ta hooldekodus oma päevi veedab.

Tagasi üles