Kinnisvara viis põhja mehe ja ärid

Jõhvis Rahu tänaval asuv maja sai Arno Hartmani meelest ilus ja korralik, kuid loodetud ostjaid sellele praegu ei jätku ning suurinvesteering on põhja viinud ka mehe teised ettevõtmised.

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

«Kõik on läinud,» ütleb puiduettevõtja Arno Hartman ja ohkab raskelt. «Kõik,» kordab ta.


Hartman ei liialda, öeldes kõik. Edukas puiduettevõtja on ilma jäänud kõigest, mis tema firmas vähegi väärtuslikku oli, alustades puidu töötlemise tööriistadest ning lõpetades suure kortermajaga.



Need on kinnisvarabuumi vitsad, mis peksavad Hartmani praegu valusamalt, kui mees ka kõige hirmsamas unenäos oskas ette näha.



Aastal 2007 oli kõik ilus


Tartumaal Nõo vallas tegutseval puidufirmal ABX Puit läks äri suurepäraselt. «Tööd oli, raha liikus. Megasummasid ei teeninud, aga elasin hästi ära,» meenutas Hartman, kelle firma müügitulu oli 2008. majandusaasta aruandes veidi üle kolme miljoni ning puhaskasum jäi poole miljoni kanti.



ABX Puidu põhijõud kulus palkmajade ehitamisele Eestisse, Soome ja Norrasse, kuid ka lihtsalt puitesemete valmistamisele.



Samal ajal olid Hartmani tütar ja väimees ostnud poolelioleva maja Jõhvis kavatsusega kinnisvarabuumist kasu lõigata. «Jumal hoidku, neil olid väga ilusad plaanid. Eks nad uskusid, et neil läheb hästi ja nad teenivad selle pealt korraliku raha,» rääkis Hart­man.



Ka isa uskus, et tütre kinnisvaraäril läheb hästi, kuigi pank tütrele laenu ei andnud. Just sellepärast nõustus edukas väikeettevõtja võtma laenu oma firma nimel ja oma isiklikul käendusel.



Ta sõlmis pangaga lepingu miljoni euro (u 16 miljoni krooni) laenamiseks, sest 27 korteriga maja lõpuni ehitamine kinnisvarabuumi ajal ei olnud odav lõbu.



Kibe kahetsus


«See oli suur viga,» nentis Hartman tagantjärele. Uhke sinise-kollasekirju maja sai valmis 2008. aastal. Ajal, mil kinnisvaramull oli susisedes kokku vajunud. Kaks korterit õnnestus mehel maha müüa, kuid see oli ka kõik.



Samal ajal nõudis pank oma osa tagasi. Puiduäri läks küll endiselt hästi, kuid kinnisvaraarenduseks võetud laenu tagasimakseteks ja intressideks sellest ei piisanud.



«Olin võlgu kõigile: pangale, riigile, töötajatele,» tunnistas Hartman kahetsusega. Seljas miljonieurone laen ja ligi pooleteise miljoni kroonine maksuvõlg, andis Hartman Tartu maakohtusse sisse oma firma pankroti avalduse.



Ummikus on mees ka ise, sest ta oli eraisikuna suurlaenu käendaja ja võlakoorma all näeb ta lahendust vaid eraisiku pankrotis. Kõige suuremat kahju tunneb Hartman aga selle üle, et ebaõnnestunud kinnisvaraarendus tõmbas põhja tema hingega aetud puiduäri.



«Oi, selliseid ettevõtjaid oli väga palju, kes muidu tegutsesid edukalt omas valdkonnas, kuid buumi ajal jooksid kinnisvaraärisse kokku,» ütles Kaanon Kinnisvara juhatuse liige Toomas Mus­ti­mets.



Mustimetsa sõnul oli asjatundjatele juba 2007. aasta alguses esimesi languse märke näha. «Lootusetult hilja oli siis veel uue maja ehitamisega alustada,» lisas ta.



Teistest valdkondadest ülejooksikud aga esimesi ohumärke ei näinud või ei uskunud ja seetõttu on enamik neist Mustimetsa jutu järgi oma arendusprojektidega ebaõnnestunud.



ABX Puidu pankrotiasja ajutine pankrotihaldur Olev Kuklase ütles, et kõikvõimalikesse mullidesse sukeldumisel kehtib alati seos, et mida lihtsam rahateenimise võimalus, seda lihtsam on ka orgi otsa sattuda. «Seda on selgelt näha praeguse aja pankrotilugudest,» lausus ta.



mida lihtsam rahateenimise võimalus, seda lihtsam on ka orgi otsa sattuda.


Konkreetset puidufirma pankrotilugu aga Kuklase enne järgmise nädala teisipäeval toimuvat kohtuistungit kommenteerida ei taha, sest paberite läbivaatamine ja lõpliku seisukoha kujundamine veel käib.



Lõpp


Pankrot hirmutab 58-aastast Hartmani. Mees kardab, et mitte enam esimeses nooruses pole tal lihtne tööd leida. Pankrotiseadusest tulenevalt ei tohi ta kohtu eriloata ka ettevõtlusega tegeleda pankrotiotsuse väljakuulutamisest pankrotimenetluse lõpuni, milleks võib kuluda mitu aastat.



«Kohe halvasti on läinud. Väga halvasti,» ütles ta. «Ma ei tea kuidas, aga edasi peab minema ja ma lähen ka,» lausus Hartman ning väsimusele ja kurbusele tema hääles lisas kolmanda noodi lootusrikkus.



Arvamus


Alar Tamming
AS Tavidi nõukogu
esimees, koolitaja, psühholoogia teadus­magister


Vaieldamatult on see inimesele tragöödia, ta on ilma kogu elu jooksul kogutud varandusest. Abi pole ka kuskilt tulemas, sest uued laenud ei oleks lahenduseks, vaid agoonia pikenduseks.



Seda olukorda peab võtma kui leina: ta on kaotanud midagi väga olulist, mida enam tagasi ei saa. See on justkui lähedase surm, mis tuleb ootamatult. Aga edasi on vaja elada, sest sündmust pole võimalik tagasi pöörata.



Oluline on ka küsida, miks nii juhtus ja mis on juhtumas. Siin on tegemist makromajandusliku protsessiga, kus pangad on korranud maailma rahanduse ajaloos tuttavat stsenaariumi: arvatakse, et laenuraha hulga suurendamine aitab majandusel kasvada.



Paraku pole tasuta lõunaid olemas. Rahahulga suurendamine elavdab majandust ajutiselt, kaugemas perspektiivis peab keegi selle õhust raha tekkimise kinni maksma. Ja see toimub pankrottide ja elatustaseme languse kaudu.



Kriis on ülemaailmne ja lahendust ei tule enne, kui süsteemis tulevad põhimõttelised muutused.



Praegused lahendused, mis seisnevad abipakettide suurendamises ja miljardite dollarite lisamises majandusse, viivad tõenäoliselt inflatsiooni ja hüperinflatsioonini ning säästude väärtusetuks muutumiseni. Paraku on seda stsenaariumi maailma ajaloos läbi käidud sadu kordi ja ilmselt kordub see ka tulevikus.



Üksikisiku tasandil on kõige mõistlikum üritada lahti saada kõigist oma võlgadest ja sääste hoida sellistes varades, et neist ilma ei jääks. Uute äride tegemisel tuleks lähtuda põhimõttest, et äri tohib teha ainult selle rahaga, mille kaotamine elu ei mõjuta.

Tagasi üles