Enne Hansahoovi teatri «Kõrts» esietendust tuli kõigepealt lavale lavastaja Ain Mäeots ja hoiatas publikut: see, mis te nüüd näete, ei ole teater ega etendus, see on elu ise.
Kõrts pakub eluteatrit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrtsis on kokku saanud lihtsad inimesed, kes räägivad oma elust, ja igaüks publiku seast võib tulla vahepeal siia (lavale/kõrtsi), kui soovi on, ja võtta endale mõned dringid.
Veidi ootamatu pöördumine, kas pole? Vaatajad jäid hetkeks nõutuks, aga tundus, et keegi piletiraha tagasi küsima ei hakka, pigem asuti huviga jälgima, et mis see siis on, kui mitte teater.
Hansahoov on end hea mängupaigana tõestanud. Eelmisel aastal esietendunud «Sõitu» mängis Hansahoovi teater ka sel aastal terve aasta võis Hansahoovist mööda minnes näha Võru bussijaama silti.
Mõtlesin alati, et mida mõtleb see inimene, kes ei tea, et silt «Sõidu» lavastuse juurde kuulub. Keset Tartu linna äkki Võru bussijaam. Veider. Kes «Sõitu» näinud, see mäletab, et ka seal toimub üks stseen kõrtsis. Ja sellessamas kõrtsis tegevus jätkubki.
Nagu kõrtsis ikka
Kõrtsis saavad kokku Volli (Raivo E. Tamm), Rõuge naine (Merle Jääger) ja pillimees Margus (Jan Uuspõld), kõigil on rääkida oma lugu.
Rõuge naist ja pillimees Margust on kujutatud pigem karikatuursetena, kuid Volli oma võidunud kuue ja veidi ebaleva olekuga tekitab kõige rohkem kaasaelamist.
Volli tulebki neist tegelastest kõrtsi esimesena, aga ei hakka kohe kõigest patrama, nagu võiks aimata. Kõik toimub pigem nagu elus ikka ega siis kõrtsi tulles hakatagi kohe oma elust rääkima, enne tuleb keskkonda sisse elada, ringi vaadata, kellele ja mida üldse tasub rääkida.
Esiteks võetakse mõni jook ja ehk ka hamba alla midagi. Volli võtab pudeli viina ja hapukurki, pärast ka ühe munaleiva. Joob, sööb, vaatab kõrvallauas istuvaid naisi, kuulab tähelepanelikult ära ilmateate, mis raadiost parasjagu tuleb (kes ei teaks, kui oluline on vanematele inimestele ilmateate kuulamine iga tunni ja poole tunni tagant). Alles siis leiab Volli, et ju võib ikka natuke endast ka rääkida.
Raivo E. Tamme sõnadeta stseen alguses on üks parimaid lavastuses. Väga väljapeetud ja detailne, väga elulähedane ja seetõttu ka väga naljakas. Selliseid stseene oleks võinud rohkem olla, ei tasuks karta, et publik ära tüdineb, pigem on vaatajail ehk tüdimus väga tekstikesksest teatrist.
Võru keel
Monoloogidest kõige õnnestunum on minu arvates Jan Rahmani Vollile kirjutatud tekst. Teised kaks, Contra ja Andrus Kivirähk, on jäänud oma tekstides liiga etteaimatavaks ja tüübile orienteeruvaks, teinud nalja nalja pärast.
Rahmani tekst ei ole aga naljakas tavamõistes, see ei puänteeru niivõrd Volli räägib tõestisündinud lugusid, mis on mõne koha pealt naljakad, mõneti nukrad. Loomulikult annab oma varjundi nii Vollile kui ka Rõuge naisele võru keeles kõnelemine.
Jan Uuspõld pillimees Margusena tekitab aga kõige rohkem äratundmist, tema muusikalised vahepalad mõjuvad väga absurdsetena. Ehk lõpu poole juba ka liialdustena.
Lavastuse kogu ehedus ja headus põhinebki näitlejatööl, ka Meelis Hansingu kõrtsmik on väga ilmekalt mängitud.
«Kõrtsi» puhul ei häiri asjaolu, et lavastaja pole kõike peensusteni läbi komponeerinud, võibolla vaid lavastuse lõpus oleks vaja läinud lavastajakätt, lõpp tuli liiga äkki ja kuidagi ebaloogiliselt.
Siiski ei saa mainimata jätta, et Mäeots on oma osa andnud, olulise osa, ta kas on geniaalne või tal lihtsalt veab: esiteks suurepäraste näitlejate valik, teiseks eksperiment panna kolm head kirjanikku kirjutama monolooge, et neist siis näidend kokku põimida, kolmandaks jätkata teatritegemist Hansahoovis, neljandaks mitte olla liiga pretensioonikas.
«Kõrts» ei ole tõepoolest teater, kus metafoore visatakse varrukast, aga pigem eelistan vaadata veidi üle tunni kestvat hea sünergiaga naljatükki nagu see kui istuda neli tundi ja mõistatada, kus see suur kunst nüüd on, mida reklaamiti.
Kas Teate
Hansahoovi teater «Kõrts»
Lavastaja Ain Mäeots
Autorid Jan Rahman, Contra, Andrus Kivirähk
Volli Raivo E. Tamm, Rõuge naine Merle Jääger, pillimees Margus Jan Uuspõld
Etenduses teevad kaasa Irina Võsaste ja Meelis Hansing.
Esietendus 7. augustil, veel mängitakse 13., 14., 15., 16., 17., 20. ja 21. augustil kl 20
Tartu Hansahoovis Aleksandri 46.